Ülemiste järve jooks

Laupäeval sai jällegi osaletud Ülemiste järve jooksul -  eelmine aasta ma ei söendanud end pikale distantsile kirja panna, vaid käisin Kauriga 5 km metsajooksu ringil. See aasta jooksis Kaur metsajooksu iseseisvalt ja mina olin tagasi pikal ringil. 

Mulle on Ülemiste järve rada alati sümpatiseerinud – rada on mitmekülgne  - on nii pikki sirgeid kui ka männikäbiseid tõuse, nii et enesega tööd tuleb teha kogu aeg. Samuti on järve äärne ala väga kaunis, üleeilse tugeva tuulega oli lainetus päris suur ja vahepeal möödusime järve veest nii ligidalt, et oleks võinud korraks varbad vette pista. Samuti olid valged luiged samas kohas, kus mäletasin neid 

ka kunagi varem elutsemas.

Positiivne oli see, et 14 km möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti, oma peas olin raja jaganud etappideks ja iga etapi läbides kiitsin oma jalgu, keha ja südant ja pead ja olin õnnelik, et olin tulnud. Viimastel kilomeetritel tundsin veidi väsimust jalgades, aga lõpus veel kiirendasin ja finisheerisin hoogsalt. Mu aeg oli 1.35 - üllatav on see, et võrreldes eelmiste aastatega olen aega parandanud - 2013 oli mu aeg 1.39 ja 2014 oli mu aeg 1. 37.

Rajal jõudsin ka otsusele, et see aasta jääb mu maratoni teekond siiski pooleli. Otsus ei tulnud lihtsalt. Kuigi olen kogu suve aktiivne olnud, siis maratonitreening on viimastel nädalatel vaibunud. Ma ei hakka oma otsust väga põhjalikult põhjendama, lihtsalt mul oli aega mõelda ja pigem eelistan keskenduda oma hooaja lõpule ja uue hooaja treeningplaanile. Väga palju asju on mu elus, mida ma pean tegema ja ma ei saa neid muuta. Ma ei taha, et jooksmisest saaks ka üks neist asjadest, mida pean tegema. Tahan südamega treeningu juures olla ja tunda ennast hästi. See ei ole endas kahtlemine ega allaandmine, ma olen ikka jooksja. Ma arvan, et ma ei pea ei teistele ega endale seda enam tõestama. Need, kes ei saa aru jooksmisest või kes pole mind toetanud ei hakka seda nagu nii tegema ja need, kes mu tegemistele kaasa elavad, teevad seda ka edaspidi.

Kevadel uut võistluskalendrit paika pannes saab uuesti maratonile mõelda. Kõik muidugi algas sellest, et nad alles hiljuti muutsid ürituse kuupäeva, mis on minu jaoks veidi ebasobiv– ju see oli vajalik märk, et minu  tähelepanu sellele teemale tõmmata.

Ülemiste järve jooksu aga soovitan kindlasti -  see ala, kus jooks toimub on igapäevaselt suletud ja sobilik rada ennast pikemal distantsil kui 10 km proovile panna. Ja kes tahab saab ju minna 5 km metsajooksu rajale, aga siis ei saa nii palju nautida järveäärset ala, vaid rohkem muud loodust. Tõestatud, et ka kogu perega saab minna – meie just nii  oleme teinud ja tõdesime eile ka, et äärmiselt tore oli – igaüks andis endast maksimumi, lõpetas naeratus näol ja saime koos nautida võistlusväsimust ja medalikolinat.

Järgmiseks ootab mind ees Pargijooksude hooaja lõpetamine, Tallinn City trail night edition, Xdreami viimane etapp ja muidugi Vilniuse poolmaraton. Nii et blogisid tuleb siit rohkem kui mitu.

Ja juba on ka tõesti palju põnevaid ja huvitavaid mõtteid, kuidas treeningutega edasi minna, mida lisada, proovida  või ära jätta. Samuti mõlgutan mõtteid järgmisest võistlushooajast ja väga palju uusi põnevaid võistlusi on tulemas, kust tahaks väga osa võtta. 

"Running is a mental sport...and we're all insane!"

2013

2013

2014

2014

2016 Metsajooks

2017

Lisaks minu igapäevastele tegemistele saate pilku heita - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Saku Ekstreemjooks

“I have realized; it is during the times I am far outside my element that I experience myself the most. That I see and feel who I really am, the most! C. JoyBell C.

Tavaliselt on nii, et kevadest sügiseni on mul nii-öelda võistlushooaeg -  panen kirja võistlused, kuhu kindlasti tahan minna ja siis panen kirja võistlused, et kuhu võib ju kah minna kui aega üle jääb. Üllatusi vahel tuleb näiteks see aasta Vilniusesse minek, sest Tarmo ootamatult võitis pääsmed, aga üldjuhul on mul varakult ülevaade, mis, kuhu ja kuidas.

5. augustil aga olin korraga Saku Ekstreemjooksu stardis. See jooks oli Tarmo võistluskalendris. Kuidas asi sinnani jõudis, et starti sattusin ei tea, ei mäleta, täiesti arusaamatu. Tean et lükkasin näpuga prille ninal ja mõtlesin, et kuhugile ma need raudselt kaotan või lömastan nad autokummide vahelt ronides. Oma Garmini kella olin varakult käepealt kotti pannud, kuigi praegu mõtlen, et ta oleks selle väljakutse vastu pidanud.

Ootasin kannatamatult, et kõlaks juba stardipauk – pelgasin, et suurest hirmust hakkab varsti mul mööda jalgu piss voolama. Siis jõudsin veel vaadata oma paljaid käsi ja jalgu ja meenutada, kuidas korraldajad soovitasin pikad varrukad ja püksid panna, aga ma tavaliselt ikka lähen seda teed, et kuulan iseennast.

Start ei jäänud tulemata – olin kohe valmis mõelnud, et võtan rahulikult, keskendun sellele, et rajal on väga palju looduslikke ja tehislikke takistusi ehk pean ronima, hüppama, roomama, sumama ja jõudma ka finishisse ja paljudele teistele pole see mitte esimene kord nagu mulle ekstreemjooksul osaleda.

Rada pakkuski kõike seda, mida olin ettekujutanud – sai korduvalt üle suurte heinapallide ronida, litsuda end autokummide vahel, mööda kitsast ja kõrget kivi äärt tippida, roomata okastraadi ja võrgu alt, karistuseks kätekõverdusi vorpida, sest ma ei jaksanud käte abil end edasi vinnata, silgata läbi metsapadriku, kus sain  jala verele kriimustada, roomata torudes, ragistada kraavides ja tuiata läbi kõrvenõgestest ja vaarikatest palistatud ja salajaste aukudega heinamaa ning muidugi läbida mu kõige suuremad vaenlased – veetakistused. Üks oli haisev roheline plöga, teine külm vulisev kivine jõeke ja lühikeste inimeste lemmik -  sügav kas saab nina märjaks, kus paganama see põhi on tiik või midagi.

Kuigi poole peal tundsin, kuidas väsimus kimbutama hakkas ja täiesti tühjaks energiast voolasin, siis igat takistust läbides hakkasin aina laiemalt naeratama, põnevus ragistas kõhus ja nautisin takistuste ületamist.
Teadsin nüüd küll kuidas ma sellel võistlusele sattusin -  mulle meeldib ennast ületada, mulle meeldib seiklus, pusida väljakutsete kallal ja end liigutada ja töö, mida sellised asjad nõuavad enda kallal - teeb mind õnnelikuks. Ja see oli huvitav ja lõbus ja kogu mu pere osales, see oli midagi mida saime jagada. 

Nii et kes teab võib olla järgmine hooaeg satun uuesti mõnele ekstreemjooksule ja seda juba planeeritud võistluskalendri järgi. 

“And at the end of the day, your feet should be dirty, your hair messy and your eyes sparkling.”

― Shanti