teekond vastupidavuseni: Ülemiste järve jooks

Laupäeval sai jällegi osaletud Ülemiste järve jooksul - eelmine aasta ma ei söendanud end pikale distantsile kirja panna, vaid käisin Kauriga 5 km metsajooksu ringil. See aasta jooksis Kaur metsajooksu iseseisvalt ja mina olin tagasi pikal ringil.

Mulle on Ülemiste järve rada alati sümpatiseerinud – rada on mitmekülgne - on nii pikki sirgeid kui ka männikäbiseid tõuse, nii et enesega tööd tuleb teha kogu aeg. Samuti on järve äärne ala väga kaunis, üleeilse tugeva tuulega oli lainetus päris suur ja vahepeal möödusime järve veest nii ligidalt, et oleks võinud korraks varbad vette pista. Samuti olid valged luiged samas kohas, kus mäletasin neid

ka kunagi varem elutsemas.

Positiivne oli see, et 14 km möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti, oma peas olin raja jaganud etappideks ja iga etapi läbides kiitsin oma jalgu, keha ja südant ja pead ja olin õnnelik, et olin tulnud. Viimastel kilomeetritel tundsin veidi väsimust jalgades, aga lõpus veel kiirendasin ja finisheerisin hoogsalt. Mu aeg oli 1.35 - üllatav on see, et võrreldes eelmiste aastatega olen aega parandanud - 2013 oli mu aeg 1.39 ja 2014 oli mu aeg 1. 37.

Rajal jõudsin ka otsusele, et see aasta jääb mu maratoni teekond siiski pooleli. Otsus ei tulnud lihtsalt. Kuigi olen kogu suve aktiivne olnud, siis maratonitreening on viimastel nädalatel vaibunud. Ma ei hakka oma otsust väga põhjalikult põhjendama, lihtsalt mul oli aega mõelda ja pigem eelistan keskenduda oma hooaja lõpule ja uue hooaja treeningplaanile. Väga palju asju on mu elus, mida ma pean tegema ja ma ei saa neid muuta. Ma ei taha, et jooksmisest saaks ka üks neist asjadest, mida pean tegema. Tahan südamega treeningu juures olla ja tunda ennast hästi. See ei ole endas kahtlemine ega allaandmine, ma olen ikka jooksja. Ma arvan, et ma ei pea ei teistele ega endale seda enam tõestama. Need, kes ei saa aru jooksmisest või kes pole mind toetanud ei hakka seda nagu nii tegema ja need, kes mu tegemistele kaasa elavad, teevad seda ka edaspidi.

Kevadel uut võistluskalendrit paika pannes saab uuesti maratonile mõelda. Kõik muidugi algas sellest, et nad alles hiljuti muutsid ürituse kuupäeva, mis on minu jaoks veidi ebasobiv– ju see oli vajalik märk, et minu tähelepanu sellele teemale tõmmata.

Ülemiste järve jooksu aga soovitan kindlasti - see ala, kus jooks toimub on igapäevaselt suletud ja sobilik rada ennast pikemal distantsil kui 10 km proovile panna. Ja kes tahab saab ju minna 5 km metsajooksu rajale, aga siis ei saa nii palju nautida järveäärset ala, vaid rohkem muud loodust. Tõestatud, et ka kogu perega saab minna – meie just nii oleme teinud ja tõdesime eile ka, et äärmiselt tore oli – igaüks andis endast maksimumi, lõpetas naeratus näol ja saime koos nautida võistlusväsimust ja medalikolinat.

Järgmiseks ootab mind ees Pargijooksude hooaja lõpetamine, Tallinn City trail night edition, Xdreami viimane etapp ja muidugi Vilniuse poolmaraton. Nii et blogisid tuleb siit rohkem kui mitu.

Ja juba on ka tõesti palju põnevaid ja huvitavaid mõtteid, kuidas treeningutega edasi minna, mida lisada, proovida või ära jätta. Samuti mõlgutan mõtteid järgmisest võistlushooajast ja väga palju uusi põnevaid võistlusi on tulemas, kust tahaks väga osa võtta.

"Running is a mental sport...and we're all insane!"