Tallinn City Trail Night Edition

Asjad  valmis

Eile õhtul sai osaletud Tallinna City Trail  Night Editioni 8 km jooksul.

Start oli kell 21.00 kui päike oli juba loojunud Kadrioru pargis. Kiip registreeris aja ja meeleolu loomiseks sai valgusvõru ka ümber käe. Enne starti olin väga ärevil – minu vormi ei anna võrreldagi enamike osalejatega ja teadsin juba natuke ette, et rada on riukalik ning pimedaid nurgataguseid tuleb üsna palju ette. Olin käinud paar päeva enne rada osaliselt läbimas ja uurimas. Aga ma olin kohal, sest trail running on midagi, mida ma tahan teha ja mis mind teeb õnnelikuks.

Rada

Esimesed 3  km möödusid Kadrioru pargis – üsna kohe sai Kumu taga jalad soojaks kui rajameister oli esimesed tõusud välja otsinud, hiljem sai nautida vaikset ja rahulikku parki, kus mulle muljet avaldas enim vaatepilt öisest Kadrioru lossist – tekkis tunne justkui oleksin ajas rännanud tagasi kuhugi kaugele, samuti avaldas mulle muljet kaasvõistlejate koivad, sest 3 km-l  olin ma jäänud üksinda oma kullisilmadega, mis otsisid rajamärgistust ja tonti pimeduses ning mõtlesin, et pealamp vajub rappumisega päris kiirelt mu laubal ebasobivalt alla.

4 km oli kõige äkilisema maastikuga -  seal oli kaks väga libedat, kivist, järsku tõusu, mida palistas pilkane pimedus -  jooksmisest seal küll asja ei saanud, pigem vantsisin ja ronisin hingeldades üles. Sai ka ületatud osavalt väike ojake - korraldajad olid hoiatanud märgade jalgade eest, aga minu varbad jäid kuivaks. Sel kilomeetril oli ka paar sellist lõiku, kus tundsin natuke ennast ebamugavalt mõeldes, et olen kuskil mittekäidaval äärealal üksinda peaaegu öötunnil – kas oleks pidanud pipragaasi kaasa võtma?

Natuke haletsesin ka ennast, et ma kiirem pole. Õnneks üsna pea aga haaras mu tähelepanu majakas, mis oli oma ootamatuses nii maagiline ja tundsin uut energiapuhangut ja nagu ikka iga tunneli lõpus on valgus viis minugi seiklus mind juba valgustatud tänavatele. Täpsemalt Pae parki, mis oli väga romantiline oma õhtuses miljöös ja kohtasin ka teisi võistlejaid, kes küll enamus olid Pae pargi ringilt tagasi tulemas, kuid siiski elumärk.

Pae pargi ringil aga jõudsin enda ees jooksvale naisterahvale järgi ja nagu mulle kombeks – tuleb kohe rajasõprus luua ja vankumatult järgi püsida ja nii me viimased kilomeetrid, mis Kadriorgu tagasi viisid koos jooksimegi, natuke jutustasime  ning tundsime rõõmu sellest, et koos läks lõpp eriti kiiresti ja märkamatult. Aitähh, Kadri sulle!

Finishis sai teistega muljetatud, banaani nositud ja tunda seda meeletult head tunnet, kui sa oled just teinud, midagi mis sulle väga palju meeldib.

Tarmo, mina ja Ivo Pargijooksudelt

Kuidas ma tahaks teile seda rada näidata ja anda kuidagigi edasi seda seikluslikku tunnet,  kui sa jooksed mööda neid müstilisi paiku, ületad takistusi, leiad tee ja julguse endas teha oma soove teoks.

Täna hommikul tulemusi vaadates sain aga teada, et ma ei finisheerinudki viimasena, vaid minu taga oli veel kaks osalejat. Lihtsalt rajal ei tajunud seda, aegu uurides arvan, et nad võisid minust 0,4-0,5 km taga pool olla. Ametlik aeg oli mul 00.54.43, millega olen rahul. Tarmo muidugi silkas minust poole kiiremini ja sai 5. koha. Aga tema on Superman ka!

Igatahes tule ka sõber järgmine aasta! Väga lahe üritus. Rajameistrid olid vaeva näinud. Oskavad õnnelikuks teha. Ja rajamärgistus oli ka väga hea – pealamp muidugi ülioluline selle märkamisel.

Homme aga Xdreamile Viljandisse! Saab põnev olema – lähen esimest korda oma tüdrukutega B rajale. Edasi Piprapihvid!