Jooksupidu Vilniuses - 21 km

See suurepärane seiklus algas sellest, kui Tarmo võitis Klubi Tartu Maraton loosi  -  maratonipääse Vilniuse maratonile ja ta sai võtta kaasa sõbra, kes sai valida distantsi. Olin kohe nõus sõber olema ja valisin distantsiks poolmaratoni 21, 1 km.

Vilnius on Leedu pealinn ja pindala on 402 km². Sellest 29,1% on hoonestatud, haljasalad hõlmavad 68,8% ja veekogud 2,1%.

Nii minemisel kui tulemisel kulus meil 9 h autosõitu koos pausidega. Olime varunud aega, et jääks võistluseks ka piisavalt võimalust puhata ja seepärast läksime päev enne võistlust kohale ja kuna vajasime ka taastumiseks aega sättisime end koduteele ka päev hiljem. Kokku siis 3 päevane reis. Teekond möödus päris kiiresti, kuid see möödub heas seltskonnas ikka ruttu.

Kohale jõudes ootas meid kena apartment kesklinnas, kust oli võistluskeskusesse jalutada vaid 15 minutit. Asju lahti pakkimatagi kiirustasime teabekeskusesse Katedraali väljakule, kust saime kätte oma võistlusnumbrid, kopsaka nännikoti, mis sisaldas kõiksugu krõbistamist, Leedu sepikut, peediviile, batooni, valgupulbrit jne. Tarmo sai veel maratoonari särgi.

Kolasime ringi ka Expol, kust Tarmo sai vinge geelivöö, kuhu saab ka numbri kinnitada ja mina jooksmiseks Nike jooksusärgi Vilniuse 2017 aasta ürituse kirjadega ja mõnusa maika jõusaalis käimiseks. Luusisime ka tasuta pastapeol ringi, kuid otsustasime siiski õhtust süüa ööbimise kõrval asuvas kohvikus.

Kuna päev oli pikk olnud ja start ootas meid juba kell 9.00 hommikul, siis läksime magama  kell 8 õhtul.

Hommikul ärkasime 2 h enne starti -  söödud sai oma tuttavaid asju – kodust kaasa võetud kaerahelvestest puder veega, mina banaani ja Tarmo veel õuna ja kaua otsitud Clif bar´id jäid minust puutumata. Ei suutnud midagi rohkem suhu panna, ärevus oli nii suur, pigem panustasin wc´s käimisele. Kõht oli ikka väga imelik, aga see oli terve nädal juba nii olnud. Püüdsin eelnevatel päevadel süüa toite, mida lugesin blogidest, kus olid  Tallinna maratonideks valmistujad soovitusi andnud, kuid mulle tehtud valikud ikka hästi ei mõjunud. See on kindlasti teema, mida pean rohkem läbi mõtlema järgmine kord. Õnneks rajal wc vajadust ei olnud, kuigi näha oli, et paljudel viisid jalad põõsasse.

Hästi mõnus oli uksest enam vähem otse starti astuda -  poolmaratoni ja maratoni jooksjad olid kõik koos – koridori läksid selle järgi, mis sa arvasid, et su aeg umbes tuleb. Eelneval päeval numbrit kätte saades küsiti seda ja siis said vastava oodatava ajaga kleepsu numbrile. Mina olin vapralt öelnud 2.00-2.30. Mu 2013. aasta aeg oli 2.48 ja ajalimiit oli 3 h Vilniuses, nii et astusin oma kohta sisse võttes koridoris kabuhirmus, et keegi tuleb ja koristab mu rajalt öeldes, et aeg on täis. Ringtreeningud talvel ja Pargijooksud suvel olid ainsad järjekindlad asjad, millega olin põhja ladunud – kõik muud aktiivsed tegevused ja võistlused andsid ka oma panuse, kuid ma ei olnud kindel oma vormis. Lohutas mind teadmine, et Tallinnas stardib ka üks tüdruk poolmaratonile, kelle Ülemiste järve jooksu aeg oli 5 minutit kiirem kui minul. Lugesin ta blogist paar päeva enne, kes Ülemiste järve jooksu lõpetab, see jookseb ka poolmaratoni ära. Sobib. Kordasin endale seda rajal mitu korda.

Kordasin endale ka rajal, et ma tempot hoiaksin. Hoia tempot, hoia tempot pomisesin kogu aeg ja iga kilomeetri täis saades vaatasin oma Garminit käel ja püüdsin hoida või tõsta tempot kui vaja. Leppisin endaga kokku, et enne 15 km ei tohi tempot alla lasta, aga tegelikult käskisin endal ka sealt edasi liduda. Sel hetkel rajal sain juba aru, et jään ilusti ajalimiiti ja mul on ka võimalus püüda 2.30 kinni ja võib – olla isegi veel rohkem.

Väljakutseid rajal oli -  Vilniuses oli väga soe ilm -  üle 20 kraadi. Ma ei tea kas Eestis nii kuuma suveilmagi see aasta oli. Igatahes palavus hakkas kohe kannast kinni -  tegin siis nii, et igas veepunktis võtsin kaks lonksu vett suhu ja ülejäänu kallasin kaela. Hiljem läks juba üks tops joogiks ja teine tops vett selga. Finishisse jõudes olin läbimärg, aga kehatemperatuur kontrolli all. Geele ma ei tarbi, mu magu ei talu neid, aga rajal lõpu poole paar lonksu spordijooki võtsin, mis oli räige magus ja kuskilt sain tüki banaani ka, aga ma ei jõudnud kõike ära süüa, sest polnud aega mäluda. Tahtsin edasi minna.

Rada ise oli huvitav – kulges läbi nii rohelisuse kui väiksemate ja suuremate tänavate. Poolmaratonituristina sain kena ülevaate linnast ja tean nüüd, et Laulukaar on samasugune kui meil.

Viimasegi jõu aga tahtsid välja pigistada tõusud ja neid oli mitmeid  - saate kaardilt ise uurida elevationi kohti. Iga tõusu juures püüdsin tempot hoida ja hingeldades meenutada, et iga tõusu järel peab olema langus või vähemalt tasane tee. Ja nii oligi. Viimased 3 kilomeetrit hakkasin väsimust tundma ja sõrmed olid paiste läinud – keegi oleks neid kui õhupalle puhunud -  kuid valu ja väsimus on ajutised, hea tunne millegi saavutamisest igavene. Ja nii finisheerusingi ajaga 2.24 – parandades oma aega 23 minutit ja tundes ennast väga suurepäraselt medalit kaela saades.

Ma tegin selle ära  -  ma olen nüüd kahekordne poolmaratoonar. Uhke tunne oli just seetõttu ka, et tegin endaga rajal meeletu töö, mõtlesin iga oma mõtte, ampsu, liigutuse, sammu läbi – kõik oli eesmärgistatud. Ma tihti läbin võistlusi, et saada kogemust või on nad osa treeningust, aga nüüd ma võistlesin. Iseendaga ja võitsin. Mu aeg võib tunduda kõrval vaatajale keskpärane, aga minule suurepärane. Ja ma tean, et kui ma endaga jätkan tööd, siis arenen veelgi edasi. Samuti veendusin, et 21 km on see aasta piisav pingutus mulle.

Tarmo parandas ka oma aega üle 2 minuti maratonil – 42 km siiski ei möödunud tal kergelt, sest lõpupoole tabasid teda kõhukrambid. Vapper Superman nagu ta on pidas lõpuni vastu. Me ei jäänud väga võistlusalale aega veetma -  tundus mõttekam 15 minutit jalutada ja kohe puhkama saada. Tee peal saime veel itsitada, sest Tarmo oli kaetud valge puruga ja ta arvas, et see mingi tolm, aga minul seda ei olnud. Niisiis parim tuvastuse viis -  tõmbasin oma suure keelega üle ta õla -  sool!!!!! Ta keha eraldas läbi naha peensoola…muahhaaa mida??!!! Mis selles organismis need 42 km toimus  ma ei taha teada.

Tuppa jõudes sai pestud, puhatud ja õhtul kohvikusse sööma mindud. Linna peal võis paljusid näha medalid kaelas kõndimas või isegi numbrid veel pluuside küljes. Meilgi olid Vilniuse kirjadega särgid seljas. Jalutades avastasime, et Tarmol oli üks vill varbal ja mulle lõi kanda valu, aga meeleolu oli meil väga hea.

Ise tundsin, et minu valitud Reeboki maika, Adidase lühikesed püksid, Nike Pegasus 33 jooksujalanõud (aitähh Sportland Running, kes soovitas neid), Garmini Forerunner230 spordikell - kõik aitasid kaasa sellele, et ma end hästi tunneksin rajal ja olid sobivad selle ilma ning distantsi jaoks.

Esmaspäeva hommikul tundsime end juba piisavalt hästi, et koduteed alustada, kuigi jalad on kanged veidi mõlemal siiani. Kaasa said igatahes väga hea kogemus esimesest võistlusest välismaal ja ainult head muljed Leedust ning Vilniusest. Julgen küll soovitada minna ja saada elamusi ka mujal.

Elagu sport ja  Vilniuse maraton!!