Laupäeval
toimus teist aastat järjest Saku Ekstreemjooks, mis oli ühtlasi Eesti
karikasarja teine osavõistlus. Tegemist on murdmaajooksuvõistlusega, mida
ilmestavad mitmed looduslikud ja tehislikud takistused. Eelmine aasta oli
ainult lühivõistlus koos noortejooksuga, kuid see aasta oli põhijooksuks
hoopiski 11 km rada. Mul oli eelmise aasta lühike rada selgelt meeles ja
seepärast olin äärmiselt mures, kuna olin end kirja pannud tänavu pikale
ringile. See tundus hullumeelsus, sest eelmine aasta oli võistlus hooaja
lõpupoole ka, aga seekord hooaja alguses. Minu jaoks suur vahe, sest mul kipub
ikka nii olema, et hooaja lõpuks olen paremas vormis kui kevadel. Aga kuskil
sisimas oli soov end proovile panna ja mitte lühikesele 6 km rajale minna.
Teadsin ette, et tuleb ületada veetakistusi, ronida
üle piirete, roomata ja hüpata, aga iga päev ju selliseid asju ei tee ja mure
oli suur kas saan kõigi takistustega hakkama.
Päris
ruttu tuli välja, et takistused ei olnud see aasta probleem minu jaoks - läbisin neid üsna kiiresti ja nutikalt, aga
raskust valmistas pigem maastikujooks. Kuidas alustada üht 11 km pikkust
takistusjooksu - 300 m pärast starti
käia kõhuli esimese puujuurika otsa? Mõeldud -tehtud!
Edasi pidi tähelepanelik
olema mudaste kaldaääristega ja pehme heinamaaga, mida katsid „pokud“. Teisel
ringil oli eriti tunda, et kuskil minu ees on teisi osalejaid, sest maapind
muutus pudrumaks ning jalajäljed sügavamaks. Olen ennegi rasketel võistlustel
käinud – poolmaratoni jooksnud ja Xdreamil osalenud, aga kui poolmaratonil sa
sead oma hingamise paika ja saavutad mingi jooksurütmi ning Xdreamil jälle
vahelduvad sul tegevused jooks – ratas – kanuu – batoonipaus, siis laupäevane jooks
oli kahtlemata raskeim, kus olen osalenud. Pulss on kõrge ja hingamine hakitud,
sest sul pole eriti aega taastuda -
midagi toimub kogu aeg - kas sa
ronid, sulberdad või mõõdad tõuse või rühid mööda mülkaid -
ei ole võimalik tekitada stabiilsust, sa lihtsalt ründad kogu aeg
takistusi.
Seekord
oli mõnusam rada kui eelmine aasta – vaid veidi oli muudetud raja kulgemist
ning ka takistusi endid, kuid rada tundus olema palju paremas kooskõlas ning
vonkles kuidagi loomulikumalt. Eriti meeldis mulle, et kasutati rohkem ära
loodust ennast - kraave ja ojakesi. Minule
on alati veetakistused ekstreemsed -
kuna olen lühike, siis on nii mõnigi ületus minu jaoks ärevust tekitav
eriti kui vesi on tume kui öö. Laupäeval oli väga soe ilm. Olin pannud kätte
kindad takistuste jaoks ja samuti on see aasta osalejanumber peapaela näol - seetõttu alguses oli nii palav - isegi
pärast esimesi veetakistusi, kuid kuskil 4-5 km juures ja teisel ringil siis
enne lõppu oli vaja roomata läbi kahe truubi. Kuna kraavides ja ojades oli vesi
olnud talutava temperatuuriga – kõik see soe päike eks ole, siis sukeldusin truupi ka üsna enesekindlalt – vesi loksus mulle hoolega puusade ja kõhuni ja oh sa ropp sõna selle
jäisus tõmbas mul korraks hinge kinni. Truubis oli säilinud ideaalselt karge
vesi. Pärast seda ei olnud enam palavusega probleeme, väga normaalne oli.
Kindad
olid siiski hea otsus - ei olnud mul
kuskil libe ega pidanud ma pelgama, mis lebab kraavide ja truupide põhjas. Sellistel
võistlustel pole aega kaua mõelda ega pole ka mõtet asjatult riskida. Tuleb
tegutseda ja kalkuleerida kiirelt. Saa
saad märjaks ja poriseks ja võid saada haiget. Ei ole mõtet jääda ennast
puhtaks pühkima või jääda uurima kas põlved said kriimud, tuleb edasi joosta.
Muidugi kui juhtub midagi tõsisemat või enesetunne halveneb siis peaks pöörduma
rajal olevate abiliste poole. Raja
lõpuks olid mu jalad põhiliselt heinapallidest üsna kraabitud, kuskil käeseljalt jooksis ka punane kriips ning sain ka lahingumärgi -
tumelilla sinika käele, aga see käib asja juurde.
Enesetunne
on väga hea - olen enda üle väga uhke - läbisin midagi, mis tundus mu jaoks läbimatu.
Mida oligi vaja -
energiapuudus on olnud suur ja kooliga seoses õppimist väga palju ja
tundsin, et langesin kuhugi kurvameelsuse ja allaandmise urgu, aga see jooks
meenutas mulle, et me ise oleme enda kõige suuremad takistused, mitte heinapallid,
plangud, muda, võrgud, autokummid. Ja me oleme võimelised endid ka ületama,
lihtsalt anna endale võimalus.
Minu
poisid oli ka väga tublid - Kaur ja Tarmo
mõlemad oma vanuse klassi kolmandad, üldarvestuses viiendad. Tarmo
kvalifitseerus selle kohaga ka Taani OCR Euroopa meistrivõistlustele.
Aitähh korraldajatele igatahes selle päeva eest ja fotograaf Jaanus Tanilsoole fotode eest.
http://meieliigume.ee/
Minu insta - https://www.instagram.com/helkudoingsport/
Tule hääleta ka minu blogi poolt Helkuteebsporti EBA2018 raames - leiad mind spordi- ja trenniblogide alt.
https://eba.marimell.eu/eba2018_h/
Järgmiste jooksudeni!!!!!!