Kevadel näis kõik hea ja positiivne tärkamas. Tegin mõnusaid jookse Tarmoga ninaots karge Paljassaarde, käisime Nõmmel orienteerumas, rühmatreeningud ja siis ma võbelesin läbi. Justkui teen asju edasi, kuid energiat üldse ei ole. Kilomeeter ei kogune, pühendumus kõigub ja tunnen ebakindlust. Samas unistused on ikka suured, värvilised ja higised.
Vahel ma teen midagi ja siis tunnen, et ei saa hingata, siis püüan hästi rahulikult ja sügavalt rinnakul tõusta ja langeda lasta, vabastada end.
Oma jälje kindlasti jättis onu Arno kaotus. Ma ütlesin talle ta sünnipäeval käies, et ära muretse, kõik läheb hästi. Me tuleme ja viime su ise järgmine kord autoga linna ravile. Sa pead positiivselt mõtlema. Mu silme ees on kuidas ta istus diivanil ja saatis mind pilguga kui ära läksin. Enesestmõistetavus et me jääme. Jääme alles. Kuid ma ei kuule samme enam trepil ega tagaukse kinni loksumist. Ja kõik riided sai kapist välja tõstetud ja viimane purk Arno keedetud murakamoosi pudrusilmale pandud. Midagi ei jää.
Tegin endale nimekirja 100 asja mida lähima aastate jooksul teha tahan ja albumi 100 õnneliku päeva, kuhu jäädvustada magus argihetk. Kohutavalt banaalne ma tean. Aga see teeb mulle head.
Kui nüüd spordi juurde halamise juurest tagasi minna, siis head teeb mulle ka uus trenn selgkõhttuhar - või õigemini on uus/teine treener sellel trennil. Trenn on nii intensiivne, et mul ei jää muud üle kui ainult naerda enda üle ja näpistada kintsu, et leida kinnitust sellele, et see ikka mina olen, kes üles- alla, ette- taha ja paremale- vasakule viskub. Iga päev võiks selline raputus olla. Super.
Võistlustest olen hetkel Maijooksu läbinud - minutiga aega parandades. Esimest korda sai joostud juuni alguses ümber Harku järve. Viimane oli väga põnev - nägin oma iidolit Evelin Taltsi, uus mitmetahuline rada, kaunis medal ning Tarmoga koos.
Ilusat suve!
