"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

 

Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -  nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema.

Mulle väga meeldib kui aastaajad teravalt välja joonistuvad. Selle aasta alguses oli võrratu talv - rohke lumi, kargus. Võimalus harrastada suusatamist, uisutamist, müttamist.

Esimest korda elus sain päris oma uisud ja sõita järvejääl. Üks tiir veel, ütlesin iga kord kui tuli hakata kodu poole minema. Lemmik päev aasta algusest oli päev, kui sugulased meiega koos jääl olid. Mõne hetkega oli järvel pikki radu lumest puhtaks lükatud. Rajad said omavahel ühenduspunktid, nii et sai suure hoo üles võtta ning risti-rästi tiirutada. Põsed olid nii punased. Milline hetk elujoonel - jagad teistega rõõmu, tunned liuglemise elevust. Milline hea energiaviirg pimedas talves.

Mulle ei jää päevad detailselt meelde. Pigem olen rebane, kes sabaga oma jäljed kustutab. Aga mõned hetked elus graveeruvad väga selgelt ajju. Ja neid on mõnus uuesti lehitseda.

Kevadel osalesin virtuaalsel Maijooksul, Harku Järvejooksul ning Janeki maratonil, et põhjus end liigutada ei kaoks. Mul on alati väliseid tegureid  vaja lisaks teadmisele, et aktiivne liikumine on hea füüsilisele ning vaimsele tervisele. Minu suurim lotovõit elus on, et minu pere tahab alati kõigest osa võtta ja  seigelda.

Nii algas suvi sellega, et meie juurde elutuppa kolis 5,5 meetrine süst, mida aeg ajalt naabrite hämmastuseks aknast välja tõstsime kui Tarmo Võhandu maratoniks harjutama läks. Kuna mina olin ainult abimeeskonnas, siis pühkisin tolmu jalgrattalt. Sain aasta jooksul kirja 1821,2 kilomeetrit. Eelmine suvi sai rattaga tööle sõidetud, et liikumisvõistlusel konkurentsis püsida. See suvi meeldis mulle rattasõit palju rohkem, sest tegin seda iseenda jaoks. Tõusin varakult ülesse, väntasin iga ilma ning tujuga, vahetasin rehvid, pedaalid, käehoidjad. Rattaga sõita on nii mõnus, see teeb mind õnnelikuks.

Jah, vihma ja jahedaga on motivatsiooni raskem leida. Samuti tuleb Eesti liikluses olla kogu aeg silmad pärani, kõrvad kikkis ning reageerima kärmelt. Rattur on teistele ees - ta pole väga oodatud ei kõnniteel, autoteel ega ka kergliiklusteel. Vahel ma mõtlen, kas Eestis on ratturile kohta?

Valimiste tulemisega Tallinnas võõbati punaseid radu siia ja sinna. Jah, ma olen igapäevaratturina õnnelik, et selline oluline teema muutus päevakajaliseks. Mulle tekkis justkui linnapildis valikuvõimalusi juurde. Kuid kas diskussioonid ning lahendused on muutnud  minu teekonda reaalselt mugavamaks, turvalisemaks ja toonud kaasa rattakultuuriarengu? Vastus on ei.

Joonte tõmbamine, värviga tee üle võõpamine ei muuda teid turvalisemaks. Rattateed peaksid koheselt olema üks osa linnplaneeringust. Nad peaksid olema rohkem eraldatud ning mida aduvad ning austavad teised liiklejad.

Väga oluline on suhtumise ja arvamuste muutumine. Küsimused -  miks rattur tuleb kesklinna? Miks ta seal jala ei käi või trammiga ei sõida -  ei tohiks tekkida.  Aga mina küsin - miks on imelik sõita Harkujärvelt Tallinna Keskraamatukokku rattaga? Miks on imelik sõita Tallinna Hambapolikliinikusse rattaga? Miks on imelik sõita Linnaorienteerumisele rattaga? Miks on imelik sõita kohvikusse rattaga? Miks peaksin sõitma mitme bussiga, võtma endalt tervistava liikumisvõimaluse, raiskama väga olulist ressurssi nagu aeg, mis kulub ootamisele? Ma arvan, et see peaks olema väga loomulik, et osasid sihtkohti me läbime rattaga. Sama loomulik kui kõndimine, ühistranspordiga ning autoga  sõitmine. Lugesin kuskilt et iga linn on ehitatud oma ajastu võimaluste ja arusaamade järgi. Võib olla oleks aeg Tallinn ümber ehitada, võib olla oleks aeg arusaamu muuta.

Sattusin kommentaari peale, mis kurtis, et meil teine kliima kui mujal, et milleks kolmeks kuuks rajada mõne inimese pärast mingit rõvedat teed. Et palju tegelikult kevadel- sügisel- talvel neid rattureid linnapildis näha saab?  Vastus - ma ei ole üksi. Järvevana rattaloendur annab mõista, et rattureid liigub aina rohkem. Ja nutikas rattur liigubki seal, kus on ohutu ja põlgureid vähem. Hollandis ja Taanis (mis on sarnase kliimaga) ei tekkinud rattasõidukultuur ka üle öö. See tekkis sellest, et hakati looma võimalusi ja muudeti suhtumist. Kopenhaagenis rattaga sõites ei tundud ma kordagi ohtu endale ega oma perele, olid väga mugavad tähistused, rajad, teed, võimalused. Rattaga sõitmine linnapildis oli sama loomulik kui, et sa päeva jooksul sööd, räägid, hingad. Jah, see teema on minu jaoks oluline.

Suvest saadik käin vahelduva eduga spordiklubis. Kuna õhtust aega ei soovi väga muudelt tegemistelt ära võtta, siis käin varahommikuti. 5.20 on päris keeruline tõusta, nii et praegu käin vähem kui mu keha vajaks. Sean siiski vaimu valmis, et koormust tuleb tõsta. Olen leidnud kaks väga rasket, kasulikku ja kihvti trenni.

Kogu suve püüdsid poisid mind meelitada orienteeruma. Mina muudkui punnisin vastu, et see ei ole minu ala, eksin ära. Pealegi  mulle meeldib jalutada ja joosta ning neile kaasa elada. Olin orienteerumisega kokku puutunud Xdreamidel, jõuluradadel ja mujal, kus see tegevus oli olnud meeskondlik või perekondlik tegevus. Üksinda ei olnud ma orienteerunud. Lõpuks sügisel langes mu vastupanu ning alustasin oma orienteeruja teekonda. Ütleme nii  - see on minu ala, jah ma olen väga ära eksinud ning nüüd saan väga palju jalutada ja joosta. 4 kuuga on juhtunud nii palju põnevaid, naljakaid asju, et teen orienteerumisest eraldi postituse. Neid lugusid peab jagama. 

Oktoobris sai läbitud kohustuslik Maastikumaraton  Kõrvemaal. Jätkuvalt mu lemmik matkarada ning võistlus. Jätkuvalt soovitan kõigil korra see 25 km läbida.

Aga nii nagu aasta algas  - nii aasta ka lõppeb -  imelise lume ning talvise hõnguga. Ja kuigi uiske ei ole ma veel jalga saanud, siis on mul nüüd päris oma suusad. Ja suusatada olen küll juba saanud -  Harku-Nõmme rajal ning Tõrvas. Kuigi olen algaja, siis suuskadega tatsumine teeb  mulle ikkagi väga palju rõõmu.

See aasta möödus väga kiiresti - linnutiivul. Mulle tundub, et olin justkui  jäämägi ookeanis. Teiste jaoks triivisin vaikselt. Näha polnud midagi peale veepealse osa, kuid veealune osa on olnud see aasta tegelikult suur. Raskuskese asjadel muutus tihti. Teised minu ümber on ekslikult mind üritanud kaardistada. Kuid minu õige olemus on jäänud nägemata. Võib olla olulisem kui teistele arusaadav olla -  on olla arusaadav endale.