The fact that you arent where you want to be should be enough motivation!

Oktoobri lõpus  sai käidud Hiiumaal Tahkuna Maastikujooksul. Polnudki enne hilissügisel ühelgi võistlusel käinud – ikka olen septembriga hooaega lõpetanud. Üha rohkem aga peabki ennast suunama hooaega pidama aastaringi.

Igatahes septembris kui käisime Hiiumaal Tahkuna tuletorni jooksul sai süda sinna jäetud ja kui nägime maastikujooksu kuulutust tuli uuesti teekond mandrilt saare poole võtta.

Hommikul tibutas vihma  ja mereääres puhus tugev tuul, riideid autos vahetades oli nii külm. Reegel number üks – pane võimalikult vähe riideid, reegel number kaks  - kihita, reegel number kolm  - mõtle veelkorra reegel number ühe peale. Mina aga toppisin endale seal külma tuule käes kõik selga. Õnneks elukaaslane veel tõmbas enne starti lapselt ühe pusa vähemaks.

Tarmo suundus 9 km rajale ja meie Kauriga 5 km ringile. Ja siis hakkas pihta – 2 km olin juba tasku pistnud kindad, vöökoti vahele pistnud buffi ja varsti oli juba nii palav, et rebisin peaaegu jõuga endal tuulejakil varukaid otsast. Nad on lukuga eemaldavad, aga seal kus häda kõige suurem, seal abi kõige vähem – ühel varrukal kiilus lukk kuhugi kinni. Pusserdasin, mis pusserdasin aga lõpuks sain ka varrukad endale vöö külge riputada. Lõpuks tatsusin ringi nagu  jõulupuu.

Esimesed kilomeetrid olid rasked ka seetõttu, et jäin negatiivsetesse mõtetesse kinni. Viimasel ajal pole ma teinud nii häid otsuseid toitumises kui ka aja planeerimises, mille tõttu vorm vajab kõvasti parandamist ja seetõttu on jooksusamm aeglasem kui mõni aeg tagasi. Kaur aga on Tarmoga tublisti trenni teinud ja jooksis minust ees ikka tahapoole vaadates – ema, kas sa ikka jooksed? Kas sa ikka valmistusid selleks võistluseks? Kas sa tuled juba? Jookseme nüüd!

Mul oli kuidagi häbi, et ma pole selles vormis, millega ta harjunud on. Et muidu ergutan ja õpetan mina ning nüüd mu 9- aastane on hoopiski mulle karguks. Kuid enesehaletsusega kaugele ei jõua on kindlaks tehtud ja Kauri ergutamine lõpuks hakkas hoopiski positiivselt mõjuma, samuti aitab alati naeratamine ja pea püsti hoidmine. Pole vaja jalge ette vahtida, tuleb ringi vaadata. Hiiumaa loodus on ju selleks loodud, et seda imetleda.

Rada oli väga mõnusalt üles ehitatud – eelroaks liiva, pearoaks tõuse ja languseid ürgmetsas ja kirsiks tordil  mereäär. Kaur jõudis isegi kaeda hallikaslillakaid samblikke ja mina mõelda kui hea õhk, mida hingata.

1, 5 km enne lõppu jooksis meist Tarmo mööda - hiljem selgus, et ta sai meeste 2. koha. Juhhei! Kaur muidugi võttis talle sappa aga üsna pea jäi üksinda. Mõtlesin, et nüüd jääb seisma ja ootama mind aga ta hoopiski üllatas – luges ilusti ise rada ja spurtis finishini välja. Äge laps!

Igatahes kiidan Hiiumaa Tahkuna Maastikujooksu korraldajaid. Meil oli aeg Hiiumaal hästi sisustatud.

Mis aga edasi? Võtsin vastu Reval spordi 10 nädala väljakutse – vähemalt 2 korda treeningsaali nädalas sattuda. Esimesed trennid on hoogsalt selja taga, aga selles juba järgmine kord!!!

Uuest aastast hakkan ka plaani pidama kuidas üks suur unistus oktoobris 2017 täita – see saab olema üks raske, kuid ma loodan, et rahuldust pakkuv teekond.

Kohtume https://www.instagram.com/Helkudoingsport/ ja http://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/ !!

need one good reason to try

Mulle ikka meeldib uusi asju proovida, kuid vahel pean õige kaua julgust koguma või lihtsalt tähed ei soosi tegevusi, unistad aga aega ei leia.

Lõpuks saab tavaliselt ikka uudishimu või tahtmine end proovile panna  võitu.

See suvi sai laenutatud Pirital rullsuusad – olin nii palju kiidusõnu kuulnud, et tunne oli – need peavad midagi erilist olema. Ja olidki midagi väga erilist, nii erilised, et peale ligi 3 km sõitu otsustasin, et enam kunagi nendega ei sõida. Kindlasti ei valda ma vajalikku suurepärast tehnikat, mis oleks sümpaatia tekkele kaasa aidanud, kuid kui on leiutatud rulluisud ja päris suusad, siis seni teen ma valiku nende hulgast.

Miks me siis sõpradeks ei saanud? Meeletu kepiklõbin vastu asfalti ja kuhu sa neid sinna üldse toetad, pikad paindumatud suusad, millega oli kuidagi ebamugav pöörata ja manööverdada ja kuigi suusasaabas oli kvaliteetne ja mugav, siis jalg higistas hullusti. Mul polnud sellist liuglemistunnet nagu talvel päris suuskadega ega mõnusat vabadusetunnet nagu rulluiskudega. Tundsin end piiratuna. Aga vahva kogemuse mõttes soovitan kõigile proovida, sest ei või iial teada võib-olla teie jaoks armastus esimesest silmapilgust.

Rulluisutamine on aga mul küll lemmik. Kahjuks pole piisavalt võimalusi olnud sõitmas käia, kuid need mõned korrad kui oleme õhtuti juba ka hämaras või isegi suht pimedas sõitnud 8-10 km on andnud väga hea enesetunde ja positiivset energiat. Õhtul sõitmas käimine on isegi vahel mõnusam kui päeval – rahvast liigub vähem, temperatuur paras ning valgustus lausa romantiline.

Rattaga olen põhiliselt suvel tööl käinud ja jooksma ikka olen sattunud, kuid mitte piisavalt tihti. Jooksmas peaksin teoorias käima iga päev, kuidas ma sinnani jõuan, peab nuputama. Lemmiks rajaks praegu on Kalaranna tänav ja Beetapromenaad. Sellele rajale on alati ka Kaur nõus kaasa tulema – mis saab veel põnevam olla kui meri, vana vangla, mänguplats, kahurid, jahid, laevad, käänulisus ja puhta vee kraan – vahel ta jookseb minuga, vahel on rattaga, aga see rada kuidagi kulgeb iseenesest, et ei piina, vaid rõõmustab.

Lihtsalt jookse ja tunne rõõmu!

Viimasel ajal oleme sattunud mitmetele omapärastele ja lahedatele väikestele jooksuüritustele.

Kaasaelajana käisin Saku 1. seiklusjooksul Männiku karjääris, kus Tarmo sai lahedaid elamusi liiva düünidel ja rabas joostes. Facebookist saab Saku maratoni alt selle kohta rohkem uurida ja ka teiste nende korraldatud jooksude kohta.

Alles hiljuti vallutasid Tarmo ja Tiit Nõmmel Vanaka liivamäe. Seal siis oli Valdo Jahilo korraldatud mäkkejooksuvõistlus. Endalgi hakkas jalg sügelema.

Ise aga võtsin osa järjekordsest Pargijooksude sarja etapist Snelli tiigi ääres 4. 5 km seekord. Sinna minnes mõtlesin, et kus me küll seal jookseme selle 4, 5 km, park ju nii väike. Aga väga kavalalt oli asi lahendatud – 3 ringi uhti uhti uhkesti enne kui tohtis kiibi finishis registreerida. Rada oli üllatavalt raske – sai treppidest ennast üles vinnata, nautida müüri ääres joostes vaadet tiigile, joosta üle väikese punase silla, kus noored musitasid, laskuda mööda porist nõlva alla ja siis tiigi äärest tagasi ning nii kolm korda. 

Tarmo oli muidugi nii kiire, et ma ei saanud arugi kui ta oma kolm tiiru ära oli teinud ja ka lipp oli tornist alla lastud kui ma lõpetasin. Järgmine hooaeg oleks küll tore rohkem jõuda Pargijooksudele, mulle meeldib neid vabaõhutrenni pähe teha. Sul on kaks tundi aega, et starti jõuda, võtad oma kiibi ja lähed jooksed oma jooksu ära. Samuti on see väga hea üritus kuhu Kaur kaasa võtta – tema vanuste rada on 1, 5 km.

Teine väga mõnus jooks oli mulle üllatuskingitus -  Hiiumaa 1. trepijooks Tahkuna tuletornis. Tahkuna tuletorn asub Hiiumaa põhjatipus ja on Eesti randade kõrgeim malmist tuletorn – 42,7 m. Me saime enne jooksu minna torni tippu vaatama ja uudistama – vaade oli imeline, trepp ise muutus lõppu jõudes kitsamaks ja astmed olid värvitud pigimustaks, mis hämaramas tegi jalgealuse otsimise raskemaks.

Starti lasti ühe kaupa ja siis jäid ootama teisi, pärast 10 inimest tehti paus ja lasti meid tornist alla. All ootas kõiki värske suitsulest ning lisaks oli võimalik soetada endale majakavahi vanaproua küpsetatud seenepirukat. Kõige noorem jooksja oli 4- aastane Rasmus ja kõige rohkem higistasid kohalikud tuletõrjujad, kes jooksid koos oma varustusega.

Kuna nendel väikestel jooksudel on vist maksimaalselt 25 inimest osalenud, siis on ääretult soe, lahke, mõnus ja vahetu kontakt nii korraldajate kui ka  teiste osalejatega. Hoopis teistsugused mõtted ja tunded kui suurjooksudel.

Soovitan teilegi Facebookis või maraton100 kalendrist uurida infot ja minna mõnele väiksemale ja võib – olla mitte veel kuulsale ja väga reklaamitud jooksule.

Kõige parim kingitus on iseendale ja oma perele võtta aega, jagada emotsioone ja teha midagi koos. Meie pere jaoks on kahtlemata võistlused üks võimalus veeta aega koos, matkata ja seigelda ning tunda ennast hästi.

Nakkushaigus nimega Xdream

Sellel hooajal õnnestus mul osaleda lausa kolmel Xdreamil neljast. Super! Õnnelikum on raskem olla.

Mõned aastad tagasi rääkisin endale kindlalt – mina ei saa seal osaleda, mina ei sobi, mina ei oska, mina seda ja mina toda ja nüüd

olen olnud juba B – rajal  Tallinn, Viimsi, Rummu ja C- rajal Haapsalu, Paldiski, Narva ja nüüd siis lisandus Jüri. Ja ma ei usu, et need jäävad minu viimasteks osalemisteks.

Iga osavõistlus on olnud elamuste rohke, eriti Viimsi oma kanalisatsioonitoruga, kuid see hooaeg on olnud eriti põnev ja katsumuste rikas. Leian end tihti mõtlemast Kreenholmist, analüüsin Rummut või sunnin inimesi ikka veel kuulama Jüri seiklustest.

Jüris olin oma tüdrukutega C- rajal, Katrinil ei õnnestunud seekord tulla, aga õnneks leidsime asendajaks Liina, kellele see oli  esimene Xdream. Mingis mõttes sai ka Kätlin esimese ekstreemsema Xdreami osaliseks. Meil C - rajal on alati vedanud ilmaga – päike, päike ja päike ja kuigi epsakaid juhtumeid või keerulisi ülesandeid on ennegi olnud, pole meil päris mülkas enne ronida vaja olnud. Mina muidugi olen B-l näinud kõiksugu vett ja vilet, aga sügisene külm mülka vesi võtab ka kümnendal korra hääle kiledaks.

Oma kilkamisega saime isegi Xdreami video peale. Mine vaata Xdreami facebooki lehelt videot.

Seekord olid eraldi stardid ja enne kui hoolega kaarti uurima saime, pidime kepslema üle tõkete. Pärast pilte vaadates võistlusest pean aplodeerima enamikele, kes reaalselt tõkkejooksu tegid nagu Rasmus Mägi, sest mina küll sõnaotseses mõttes ronisin väga tasahilju neist üle.

Esmased punktid saime Jüri terviseraja metsatukkades rägastikus ronides kätte. Järgnevad punktid olid aga peidetud juba kohtadesse, kus pidime leppima külma vee, pori ja pillirooga ehk varvastega tuli tossudest kinni hoida, rinnuli hulpida  ning reiteni uhada.

Kanuupunkte oli C- raja kohta üllatavalt palju, kaval võte rajameistri poolt oli märkida, et punkte võis võtta omale sobivas järjekorras välja arvatud üks punkt, mis pidi jääma viimaseks. Kaardil ja legendis võis see info jääda siiski kiirustamise tõttu märkamata, seda enam et asus ala keskel, nii et tundus kutsuv ta ära võtta kui tast mööda kanuutasid. Eks mõnigi võistkond sai sealt trahvi kirja. Meil ühest küljest läks kanuu seekord paremini kui kunagi varem, Liinal tuli juhtimine hästi välja, kuid teisest küljest kaotasime energiat – saime paduvihma. Jah me küll olime selleks ajaks juba täiesti  märjad, kuid kuivamise asemel liguneda edasi muutis jalad kangeks ja tekitas alajahtumise tundemärke.

Seekord oli ka trikiga punkt kanuus, mida äärepealt poleks märganud – punkt ise oli vee all, ainuke märge tast oli oranž kleeplint ümber puuoksa. Kuna sa silmadega otsid punast klõpsu või valge-oranzi kirjut torbikut, siis alguses tundus see kleeplint mitte olulisena.

Kaldale jõudes ootas meid ees lisaülesanne – pool ämbrit tuli vett täis tassida toruga, milles olid augud. Küll proovisime erinevaid tehnikaid, kuid vett jõudis vähe ämbrisse, lõpuks andis tulemust peoga tassimine, mis polnud ka lihtne, sest käed värisesid külmast ja pool vett pudenes selletõttu maha.

Enne finishit saime veel metsa vahel joosta ning end veel porisemaks mäkerdada. Mis mulle selle võistluse juures meeldib on just see vabanemise ja adrenaliini tunne – kui alguses ikka püüad kuidagi kuivaks ja puhtaks jääda, paremat jalgealust otsida, olla ettevaatlik, et jalg juure taha kinni ei jääks, siis jube poole võistluse pealt püüad sa ainult punkte leida, sa oled sisse imatud, sa juba kahlad lihtsalt ringi, hüppad nagu metskits kartmata mõtlemata jalgealusele, otsid põlevate silmadega punkte ja kui finishisse jõudes on korraks kergendus – me oleme kohal, siis sellele järgneb kohe kahetsus, et ongi läbi või?

Selleks korraks jah hooaeg siis läbi – kuid juba olen valmis järgmiseks!!!! Kas minna proovima tüdrukutega B- rajale? Minna lõpuks ööetapile? Kas suudan paremat jooksuvormi saavutada kevadeks? Palju põnevaid ja motiveerivaid küsimusi, mõtteid, millest loodan tegelikult kõik realiseerida kui vähegi võimalik.

Kokkuvõtvalt mul oli väga tore oma meeskonnaga ja loodan, et jätkuvalt on ka nemad nakatunud sellesse kohutavasse haigusesse nimega seiklussport ja mida saab ravida ainult seda harrastades.

Rohkem pilte minu tegemistest saad jälgida instas helkudoingsport alt.

Leia oma rütm

Jooksime võib olla tehniline ja keeruline ala. Rohkem tuleb treenida oma pead isegi kui jooksusammu. Mulle pole kunagi jooksmine lihtne olnud, sest mu pea on mulle nuhtluseks. Ta luiskab, halab ja on õel.

Aga kui leian selle õige rütmi ja tulen korra oma peast välja ehk hakkan jooksma südamega, siis muutuvad jalad väga kergeks ja ma ei pane tähelegi, millal juba rada lõppenud on. Tunne on pärast  nii hea. Ma  võitsin iseennast.

Mulle meeldib joosta erinevaid radu, võimelda vahepeal või ronida kuskil või jääda midagi uudistama, jälgida ümbrust või pidada plaani. Jah ma teen ka pilte. Mul on vahel raske uskuda, et see mina olin, kes uksest välja läks, kes jaksas. Mul on hea meel näha ennast asjalikuna, õnnelikuna, rahulikuna, püüdlikuna, sest üldjuhul ma näen üht totulotut. Samuti ma tahan olla eeskuju – oma lapsele ja ka   neile, kes tahaksid olla sportlikumad, liikuvamad, seikluslikumad, aga nad pelgavad. Mina ka pelgan, mina ka olen väsinud, mina ka vajan motiveerimist, mina ka saan siiani pilke, mis sina paks või aeglane siin teed, aga

mina tean, et ma jõuan, julgen, tahan ja võin ise eeskuju teistele olla. Ja mida rohkem sa oma mugavustsoonist välja tuled, seda vähem sa sinna tagasi tahad minna.

Kuigi ma pole kiire jooksja meeldib mulle käia  võistlustel. Ma võtan neid kui seiklusi, kui õppetunde, treeninguid. Viimati käisin Ülemiste järve metsajooksul 5 km ja SEB sügisjooksul 10 km. 

Ülemiste järve jooksule läksin üsna planeerimata - hetke emotsiooniga registreerisin nii enda kui Kauri 5 km pehmele ja männisele rajale. Närv oli väga suur – ma polnud varem koos lapsega võistlusel käinud, samuti oli see Kauri esimene maastikujooks. Seni olime koos mööda Kalaranda ja Beetapromenaadi sörkimas käinud. Rada kahtlemata kurnas teda, kippus selja taha piiluma, sest tal oli hirm, et me oleme viimased. Ka mul oli see hirm, kuid vankumatult käskisin vaid ette vaadata. Samuti ei lubanud ma tal kõndida. Need on reeglid, mida järgin ka ise – kõik oluline on vaid sinu ees ja vahet pole kui aeglaselt jooksed, lihtsalt tee jooksusammu. Kui ma neid reegleid murran, siis pean ikka väga läbi omadega olema.

Raja lõpupoole hakkasid meile ka mõned seljad vastu tulema ja fotograafid põõsastes, need ergastasid Kauri nii väga, et kui veejaam paistma hakkas heitis ta mulle luba küsiva pilgu ja minu noogutuse saatel spurtis end kuni finišini hingetuks. Parim osa oligi ta meelest kui lõpukoridoris oli talle kaasaelatud ja medal talle kaela riputati. Kevadel planeerin juba minna temaga Harku järve jooksule.

Kaur küll soovis ka sügisjooksu 10 km distantsile tulla, kuid pidi seekord siiski vaid lastejooksuga leppima. Minul aga oli küll ainult rõõm sellel jooksul osaleda. Väike torge küll käis läbi nii Ülemiste järve jooksul kui ka siin, et olen see aasta lühematel distantsidel, kuid sellest ei tohi end siiski heidutada lasta.

Kiidan rajameistrit – sügisjooks on mulle alati sümboliseerinud seda väheke igavamat võistlust, siis seekord oli rada nii vaheldusrikas ja põnev, et see 10 km läks tõeliselt kärmelt. Uudistasin kaasaelajaid, maju, käänakuid, kaasjooksjaid. Mu lemmik koht oli väike lõik läbi Kultuurikatla. Me jooksime sõna otseses mõttes läbi Kultuurikatla. Vahva! Teate inimesed on nii inspireerivad ja motiveerivad – oli puudega jooksjaid, kõrges vanuses jooksjaid, kes oma abikaasaga, kes lapsega,  välismaalasi, noorukeid, kõik olid nii väsimatud. Tarmo veel pärast rääkis, et ta oli näinud ühte vana meest, kel oli naise mälestuspildiga särk seljas. Ju neile oli meeldinud kunagi koos võistelda, kuid naise kadudes võistles mälestusega temast. Ma sellise loo peale muidugi hakkasin uluma. Üldse tuli mul vähemalt kaks korda pisar silma. Mul oli lihtsalt nii hea meel olla osake sellest jooksupeost ja joosta, liikuda, tunda end hästi.

Kui järgmine aasta on sama rada, siis kindlasti soovitan teil minna ja tahaksin ise ka minna jälle ja kes teab võib olla koos Kauriga, vaatame kuidas meil treeningud lähevad.

Rohkem mu tegemisi pildis saate vaadata instas helkudoingsport alt.

Turn your face towards the sun

Suved on alati kuidagi lühikesed meie peres. Ka seekordne suvi lihtsalt puudutas korra õlga ja enne kui  pöörata jõudsid, et haarata tal käest, läinud ta oligi. Muud ei jäänudki üle kui nimekiri unistustest jälle knopkaga seina külge kinnitada ja suunduda sügisesse.

Loodan, et september ja oktoober tulevad kuldsed, et jõuaks veel mõned korrad rulluisutada ja rattaga kilomeetreid mõõta. Joosta muidugi võib iga ilmaga, kuid pimedatel õhtutel siiski jõuan arvatavasti spordisaali. 

Sel suvel ei õnnestunud saavutada kehakaalulangust ega oma tippvormi taastada, kuid kindlasti olin tubli ja nurgakivi sai kindlalt siiski uuesti paika. 

Suuremaks jõupingutuseks augustis sai 3 päevane jalgrattamatk Hiiumaal - läbisime kuskil 90-100 km kokku. 

Meie jaoks oli see täiesti uus kogemus - me polnud kunagi enne teistega  koos matkanud. Minu jaoks oli küll uus tunne olla osa seltskonnast, arvestada teistega, jälgida teiste tempot. Tavaliselt oleme ikka kahekesi/kolmekesi, siis ikka toimetad enda järgi. 

Esimesel päeval jõudsime õhtul ja sõitsime umbes 24 km Kassarisse Sääre tirpi. Täiesti maagiline koht telkimiseks - maandus  RMK telkimisalade top 10sse. Muidugi hommikul jalutasime ka tipu lõppu - mõnus. 

Teine päev oli minu jaoks 

kõige raskem - Tarmo jäi haigeks ja veetis päeva saateautos magades. Lasin sellest oma tujul langeda. 

Samuti ei pakkinud ma kaasa endale jalgrattapükse ega leidnud ma ka üles kotist rattakindaid. Jeps - ärge tehke seda kodus järgi. Kui kätel polnud vigagi, siis tagumik huugas pärast 50 km nii mis kole. Päev lõppes siiski positiivsete emotsioonidega - tänu Kaile sattusime Kärdlas kohvikute päevade raames hea toidu peale ning telkimisala asus ka jällegi kaunis mereäärses kohas. 

Kolmandal päeval hakkas teekond praamile tagasi - 36 km, mis möödusid väga kiirelt, sest sinka-vonkatasime vahepeal maanteelt kõrvale. Minust maanteeratturit kahjuks ei saa, kuid kuskil kõrvalteedel ja metsa all ukerdan ja rassin hea meelega. Suur laps - vaheldus ja seiklus hoiavad tuju ja tähelepanu. Lastest rääkides - tegid kogu selle matka kaasa ka Toomas ja Kaur - väga vaprad, sest polnud ju neil ei rattapükse, kindaid ega superrattaid, vaid väiksed jalad, mis väntasid  üsna kurtmata. Kokkuvõtvalt oli väga tore matk - liiga lühike nagu Kaur ütles. Loodan, et järgmine suvi õnnestub uuesti koos matkama minna. 

Järgmine suvi ma loodan jätkuvad Revalis ka välitreeningud. Mu kõige lemmikud trennid seal üldse. Suutsin isegi Tarmot nakatada sooviga seal käia. Viimases trennis saime eriti rügada - palju erinevaid jooksuharjutusi, roomasime käpakil murul, intensiivsed paariharjutused ja lõpusurdiks jooks Patkuli vaateplatvormile ja trepist alla tagasi.
Tegin endale ka vahepeal eraldi instagrammi lehe helkudoingsport, kust saab rohkem jälgida minu teekonda pildis.

best noise is stillness

Sellel nädalal selgus, et vahel on sõna FAT täiesti positiivne. Paar päeva tagasi sai Kõrvemaal laenutatud nimelt fatbike ehk ülisuurte kummidega maastikuratas, mis leiutati sõitmaks mugavalt lumes ja liivas, kuid nad sobivad hästi ka mutta ja raskemale maastikule. 

Alguses tundus ratas hirmus suur ja käigud oli hoopis teistsugused kui mu kodusel maastikurattal ja mõtlesin, et sellise kolakaga ma küll ühestki mäest üles ei sõida, kuid võta näpust. Ratas võitis mu südame päris ruttu - ei hakanud tagumine ratas liivas viltu vedama, ronis üles ilusti tõusudest, silma pilgutamata sõitsin üle isegi väiksematest mahalangenud puudest, millest ükski teine ratas ma arvan üle ei sõidaks ja laskudes oli väga kindel tunne, kiiruski minul hoopis teine kui muidu.

Esimesel õhtul sõitsime 20 km mööda singleid. Kõrvemaa on tuntud oma väljakutseid esitavate radade poolest, kuid kindlasti polnud ma valmis nii ekstreemseks ja kitsaks üherööpaliseks teekonnaks. Väga rohkelt pöördeid, käänakuid, puujuuri, mahalangenuid puid, kivid turritamas, äkiliseks laskumised, püstloodis tõusud metsas. Suur hirm kael murda võitles adrenaliini ja põnevusega ja rahuloluga. Päris ilma muhkudeta ma muidugi ei pääsenud - korra sõitsin teeääres turritanud kuivanud oksa, nii et oigasin valust - käsi on siiani sinakaslilla, jalgadel on ka sinikad, kuid ma ei mäleta täpselt, millal ma võisin sinna lopse saada. Võib olla siis kui Tarmole otsa sõitsin - kes see jääb keset teed seisma?

Teisel päeval sõitsime 11 km Kõrvemaa tavalisematel võistlusradadel ja teedel, kuid sealgi tuli paar päris head tõusu ja laskumist. Ma ei kujuta ette, mis mu kiirus võis olla mõnel laskumisel, seda tunnet on raske kirjeldada - selline magushirmus. Tunned end väga elavana, kohalolevana ja kui sa jõuad alla, siis ei suuda ära imestada, et ühes tükis oled.

Igatahes fatbike ületas kõik muu ootused ja ma täiesti armusin temaga sõitmisesse - so if i win a lotto - i buy a fatbike!!!

Soovitan kõigile minna seiklema, ei pea valima muidugi singleid, möödusime ka väga kaunitest rabadest ja nõmmedest, kus saab samuti kummi vilistada. Raskemal maastikurajal pead arvestama, et suudaksid oma ratast hästi valitseda, pead olema vastupidav, sest ratast käekõrval mäkke lükata on veelgi raskem kui sinna  sõita ja sa ei tohi karta, siis sa võidki kukkuda.

Muidugi käib looduses olemise juurde telkimine ja lõke - meiegi ööbisime Paukjärve ääres ripptelgis, mis on siis rihmadega pingutatud kolme puu vahele umbes 1 meetri kõrgusele maapinnast. Õhtul pimedas seda kokku pannes me polnud väga entusiastlikud, kuid hommikuks olid aksiad kõvasti paranenud. Mul polnud öösel kordagi jahe ega kõva, mis minu tavalised mured telkimisega seoses on ja päris mõnus oli hommikul õõtsuda ja uneleda.

Sattusime ka ühe raba järve äärde, kuhu viis  silmatorkamatu tee ääristatud mustikatest, järv ise oli ääreni sünkjat vett täis ja peegeldas igast äärest kiduraid mände. Vesi oli keedusoe, põhjatu ja teda ümbritses nii tugev vaikus, et seda oli meeliülendav kuulata.

Kui kõik päevad oleks nii ilusad ja head.

Argikolmapäevadel on natuke särtsu toonud mu ellu Reval Spordi välitreeningud. Mulle meeldib olla õues ja mulle meeldivad üllatused ja positiivsus ja kui keegi mind tagant tõukab ja välitreeningud on pakkunud kõike seda oma vaheldusrikkusega. Suhtlemine ja meeleolu on kuidagi vahetum nii treeningkaaslastega kui treeneriga. Suureks väljakutseks on olnud nii trepid kui tandemharjutused treeningkaaslastega ja see, et sa tõesti ei tea, milline treening sind täpselt ees ootab. Sõbra saab tasuta kaasa võtta kui oled klubiliige ja kuigi olen ka üksi käinud, olen vahel mõne sõbra ka kaasa haakinud, eriti hea meel, et ka Tarmo on kahel korral tulla saanud. See on eriti mõnus jagada oma head leidu  teistega ja eriti just Tarmoga.

Kehakaal kahjuks langust ei näita - olen hea näide sellest, et ainult trenniga imet ei tee. Söön praegu ebakorrapäraselt ja kindlasti ka liiga palju kaloreid. Oma rolli mängib ka see, et väsimusseisund on suure tähega suur. Olen juba nagu narkolepsiat põdev inimene - tukun igal pool kus võimalik või vajun vastu bussi või auto akent eneselegi teadmata norskama. Loodan siiski lähiajal oma toitumise ja väsimuse üle kontrolli saavutada, sest tunnen ennast praegu oma kehas ebamugavalt ja koormavalt. Vajan võimalust end paremini liigutada ja tunda end kergemalt.

Täna õhtul saatsin Tarmo Pärnus Xdreami ööetapile ja vaadates kuidas ta koos paarisaja osalejaga stardipauguga merre jooksis esimest punkti võtma tekkis endal ka jälle kihk minna võistlustele. Septembris on Xdreami selle aasta viimane etapp, Tallinna sügisjooks ja nii mõnigi teine lahe üritus, kuhu tahan ka nii väga minna. Kuidas jõuda tagasi vormi?

Mul on Kõrvemaast kaks videot ka, kus tassin oma ratast, kuid pean neid natuke vormindama, blogger ei lae neid praegu üles, aga järgmine kord panen nad kindlasti teile itsitamiseks.

Slow is not a dirty word

Otsisin pikalt kaaslast, kes minuga tuleks Tallinna City trail runile 8 km distantsile. Ma ei leidnud kedagi. Istusin veel paar tundi enne võistlust ja mõtlesin, et jääb minemata. Ma polnud ennast ära registreerinud, kuid igaks juhuks olin diivani nurgale valmis pannud võistlusriided. Ja siis ma tundsin, et mul on vaja mu tuju tõsta. Mul on vaja ennast hästi tunda. Mul on vaja sinna kohe väga minna.

Kaur ruttu õe juurde, ruttu mingi bussi peale - mitte selle bussi peale, mis juhendis kirjas oli, vaid mingi suvalise bussi peale. Siis ruttu juhendit lugema, tänu millele ma sõitsin 4 peatust õigest peatusest mööda. Siis ruttu bussi pealt maha ja üle tee, et tagasi sõita. Siis astusin sama bussi peale, millelt enne maha astusin, sest ta oli kuskil ümberpööranud. Jah, ma olen topski ütles mu pilk bussijuhile. Siis ruttu õiges peatuses maha ja oppaaa keset metsa?- kuhu poole see Pirita Spordikompleks jääb? Natuke siia poole ja natuke teisele poole ja lõpuks jõudsin tänu gpsile ikka kohale.

Sain registreeritud - 368! Lahe number, sest mina olen lahe!

Võistlus algas velodroomilt alla tunnelisse joostes ja sealt terviseradadele, edasi mööda paekallast, kus oli püstloodis tõus, grillivad kohalikud ning  suur valge Lasnamäe kirik. Tõusust üles aitasid õnneks mu väga head jalanõud, mis haakusid suurepäraselt ning  seal oli ka juurikaid, millest kinni haarata. Üks ületus oli kuristiku kohal ja see oli kõigest kehvake puulaud, seal hoidsin küll hinge kinni ja alla ei vaadanud. Pärast paekallast viis tee alla Sõjamemoriaali juurde, mille vahelt sai läbi joosta. Vahepeal oli võimalik paar sada meetrit joosta ka mööda rada, mille valiks Chuck Norris, aga see oli võimalik asendada muu valikuga. Muu valik tundus päris hea. 

8 km rajal ei olnud väga palju osalejaid, enamus valisid 21 km raja ja kõik olid väga nobedad, nii et jooksin üksinda ja lõpetasin viimasena, kuid ma olen nii õnnelik, et läksin. Rada oli parajalt raske, parajalt ilus, parajalt kõhe, parajalt just see, mida vajasin. Nautisin igat kilomeetrit. Bussiga pärast koju sõites haisesin ja naeratsin ainult. 

Mulle meeldivad vaheldusrikkad ja väljakutseid pakkuvad rajad. Mulle meeldib sattuda sinna, kus keegi tavaliselt ei käi. Ja vahel on hea olla viimane, keegi ei trügi, naudi vaateid ja tunne rahulolu mõttest, et teed midagi, mida tahad teha hoolimata sellest, et oled aeglane. Küll järgmine kord saab olla kiirem.

Juuni alguses asendasin Tarmot Xdreamil B- rajal. Nüüd siis olen kolm korda C-rajal olnud ja kolm korda B-rajal. Nüüdne Rummu Xdream oli kõige raskem füüsiliselt ja samas kõige põnevam etapp seni, kuigi Viimsi kanalisatsioonitoru figureerib ka topis ja Kreenholm ka.

Etapp algas kohese vastupanuvõime proovile panemisega. Kolm korda tuli üles ja alla ronida tuhamäest. Mägi oli kõrge, rajad kitsad, rahvast palju ja jalgealune pude. Lasin inimesi vahepeal mööda, mingil hetkel keegi pani oma käe mulle seljale ja lükkas sõbralikult ülesse, õnneks olin jätnud kogemata rattakindad kätte. Mulle olid need suureks abiks, muidu oleks käed puru olnud, sest alla tulin ma osa mäge tagumikul kätega pidurdades. Kahjuks jäi veepudel rattaalasse, kurk tõmbus üsna ruttu tolmust karedaks. Mulle tundus, et isegi järgmisel päeval köhisin veel tuhka.

Minu jaoks  ja ma arvan, et nii mõnegi teise võistleja jaoks oli ka kaks ohtlikumat olukorda. Kohe alguses suundus suurem mass võistlejaid ühtedesse ja samadesse punktidesse - väike maha jäetud maja, kuhu sai ühelt poolt sisse ja puu, millele voolas mass lihtsalt igast nurgast peale. Kui maja juures ma veel vaikselt vajusin vooluga kaasa, siis puu juures sattusin nii massi, et ühel hetkel tekkis tunne, et mind trambitakse maha ja saan viga. Olen lühike ja liikudes punktini tekkis olukord, kus ma ei saanud  enam ei edasi  ega tagasi liikuda ja suured mehed lihtsalt rapsisid ja surusid end edasi mu ümber ja mul polnud enam õhku ja tundsin, kuidas mind surutakse täiesti maha pikali. Õnneks ühel hetkel sain siiski puust kinni ja sain oma punkti ning lihtsalt tõstsin korraks häält, et mind läbi lastaks ja saaksin massist välja.

Edasi oli meil valikuga punktid ehk sai natuke ise teed määrata. Esimese punkti valikust leides selgus, et tuleb veidi ujuda. Ma ju ujun koera 25 m ja siis pean jalad põhja panema. Tiit ja Tuuli küll ütlesid, et lähme edasi, kuid ma ei tahtnud, et minu pärast veel ringi peab kapslama. Vaevu ujusin ära. Tagant järgi tarkusena tean, et oleks pidanud edasi minema. Rookisin kõik seljast peale pükste ja kuigi hiljem  said ka jalad märjaks tundsin, et lihas tõmbus külmast veest kivikõvaks. Jalad ei tahtnud üldse vahepeal liikuda.

Peangi nentima, et eksisin korduvalt kõige tähtsama reegli vastu - kõndida ei tohi! Kuna mu vorm see aasta alles vormimisel,  siis pidin oma uhkuse alla suruma ning nentima, et kõndimine oli parim viis edasi liikumiseks.

Jalgratta etapp oli ka äärmiselt tõusude rikas ning alguses ei saanudki muud teha kui jalgratast käe kõrval lükata või kaenlasse haarata ja teda kaasas kanda. Osa teest oli Vasalemma ja Rummu karjääri vaheline vana raudteetamm ja korra pidime ületama kraavi, mis tundus olevat mudane. Tiit küll aitas ratta üle, kuid ise konnahüpete asemel lihtsalt astusin sisse kraavi. Muda seal küll ei olnud, vajusin reiteni  mustjasse kleepuvasse haisvasse plögasse, mis arvatavasti oli mõne ettevõtte poolt salaja mahakallatud masuut või muu raske kütteõli või midagi muud hirmsat, mis mulle sügiseks kuuendad varbad kasvatab. Hiljem kodus oli päris raske seda jama jalanõudelt ja vannist kätte saada.

Meie marsruut

Sain ka nostalgitseda, sest 4 punkti rattaetappist olid Vasalemmas - minu kodukoht, kus ma noorukina päevade kaupa jalgrattaga ringi vurasin. Üks punkt oli lausa 300 - 400 m läheduses minu lapsepõlvekodust kivi küljes, mis lapsena tundus suur hirmus nõiakivi ehk praegu oli täiesti tavaline hallkivi. Mulle meeldis Vasalemmas elada ja mul oli hea meel sealt läbi sõita.

Kahel lisaülesandel- tuhamäkke ronimine nööri abil ja sealt laskumine ning sukeldumine veesilma, kus poide põhjas punktid - näitas oma oskusi Tiit. 

Kanuu etapp oli seekord lühike, kuid ilusal veesilmal. Minust küll polnud suuremat aerutajat, kuid finishisse ma jõudsin. 

6.16 h ja üle 50 km ja 87/164st - olen hästi õnnelik koha üle, sest kuna olen oma võimekuselt vaid killuke seda, mis Tarmo on - ei tahtnud, et nende tulemused kannataks minu pärast. 

Mul on hea meel, et mind meeskonda võeti, et mul olid väga toetavad kaaslased, et sain tuhamäel käia, et jõudsin omal jalal finishisse ning sain aru, et kuigi tahtejõuga võin liigutada mägesid, siis pean trenni uuesti tugevalt tegema hakkama, et jõuaks mäe otsas ka käia. 

Nüüd olengi endale eesmärgiks seadnud, et kogu suvi jalad villi, hing paelaga kaela  ning väsimusest ei tohi välja teha.

Praegu olen  veidi jooksmas käinud ja lisaks tegin endale pesa Revalisse - praegu olen käinud bodypumpis, stridingus ning välitreeningutes. Olen saanud juba higi pühkida ja teha sportlase jõuhäälitsusi. Välitreeningutesse püüan see suvi peaaegu kõikidesse jõuda. mulle meeldib õues olla ja trennidele lisab võlu see, et nad on oma asukoha ja sisu poolest alati üllatus. Kaks trenni on Linnahallikatusel treppidel olnud ja üks oli muruplatsil. Kui treppidel on palju treppide ärakasutamist, siis muruplatsi trennis tegime ringtreeningut, kus käisid punktis punkti ja tegid harjutusi, lisaks harjutasime ka erinevatest toenglamangutest starti. Palju on ka paarisharjutusi, mis on huvitav sellepoolest, et pead tegema meeskonnatööd, mis polegi nii lihtne kui inimesed on erineva pikkuse, treenituse ja kaaluga. Treenerid meeldivad mulle ka väga. Olen pärast seda kui mu tugitreener lapsepuhkusele läks tundunud puudust positiivsest eeskujust Revalis, aga mulle tundub, et nüüd olen leidnud jälle endale lemmiktreeneri. 

Foto treener Bret

Samuti oleme käinud rulluisutamas - viimati 36 km. See on siiski erandlik pikkus, tavaliselt piirdun 10 km, aga tahaks 20 km peale lükata küll sõite. 36 km sõitsime siis Rocca al Marest Vääna - Vitisse ja tagasi, 4 h läks aega, Tabasalu mäest sain ise üles rullidega, kuid alla tulekuks võtsin korra rullid jalast. Retke lõppedes olin väga läbi, jalad tudisesid all ja selg valutas ning korra käisid juba jalad alt ka. Aga samas andis see nii palju innustust, et järgmine päev tõin koju oma tolmuste Sportlandi kinkekaartide eest uued rulluisud, mille nimi on Vinged Ässad!!!

Mine sina ka see suvi vähemalt korra jooksma, rulluisutama või sõbraga koos trenni!!!

if you cheat, you are only cheating yourself

Septembris kui kirjutasin oli päris raske periood selja taha jäänud ja kuigi selle 8 kuu jooksul on osad küsimused lahendused saanud, siis miks elada moto järgi - võta vabalt, kui saab elada moto järgi, kuidas see tee täita kõikide kändude ja kividega?
Vahepeal raskused motiveerivad mind neid tuuseldama ja näitama neile, kes siin boss on, aga pärast võite tuleb langus - valgus on, aga kedagi kodus ei ole ehk ma lihtsalt heidan voodi ja magan ja magan ja olen ikkagi väsinud. 

See talv sõin ka vahepeal murekooki - see on see kook, mis mõttes maitseb hästi ja sa arvad, et see teeb sind õnnelikuks, kuid tegelikult toob ainult mure kaela - mulle umbes 6-7 kg. 

Alguses oled selline kurt, pime ja tumm oma kaalunumbri suhtes, sest püksid ju lähevad veel jalga ja tegelikult oled ka väga hõivatud, et trenniaega ongi keeruline leida, kuid mingil hetkel pidin tõdema, et asi on pekkis sõnaotseses mõttes. 

Kuidas leida tasakaal? Ma küll suudan oma aega planeerida nii et saan kõik vajaliku ja mittevajaliku tehtud, kuid tavaliselt see näeb nii välja, et nädal töötad, nädal koolis, nädal õppid ja siis jälle otsast peale. Kuidas igasse päeva tekitada kihid? Töö kiht, õppimise kiht ja siis pere ja enda aeg ja magada võiks ka jõuda. 

Kuidas öelda endale - sa võid iseenda peale ka mõelda, muidu vahel keegi ei mõtlegi sinu peale. Kuidas öelda endale, et sinu väärtus ei olene teistest, sa võid end ise väärtuslikuks pidada. 

Kuskil mul see võitlejahing siiski sees hingitseb - ta küll jookseb praegu kõht üle püksiserva ja põsk punnis, aga alla ka ei anna. Tegelikult mõtlen kogu aeg sellele, kuidas rohkem liigutada, sest see teeb mind õnnelikuks. Mul on vaja end õnnelikuna tunda. Ja kui ma saan veel end liigutada koos oma perega, siis see on vaieldamatult parim hetk päevast, mu elust. 

Eesmärk suveks - joosta, joosta, joosta ja luua oma perega koos neid parimaid hetki päevas. 
Hoidusin blogi kirjutamisest, sest ei tahtnud kurta või olla negatiivne ja teadsin, et kui tagasivaates kirjutan, siis leian kindlasti üles need head hetked, mida jagada. Nii ongi. 

HEAD HETKED

Selle talvel võtsime ette pöörase hilisõhtuse matka Viru rabasse külmaga, mis praksus ja pani me kakao termotassides kõlisema jääsõkeldest. Ma ei suuda siiani uskuda, et me sinna läksime.  See oli maagiline ja hirmuäratav korraga. Ma jumaldan lund ja seal oli seda nii palju, kogu loodus oli lookas selle all ja helkis ja kumas. Ääretult vaikne oli, nii vaikne, et tagasi tulles eksisime korra teelt ja mina muidugi arvasin, et nüüd me jäämegi metsa huntidele söögiks. Mu laps arvas aga et pole hullu, kogu pere ju on koos. Muidugi lõpuks me matkarada jõudis autoni ja saime sulama hakata, kuid mälestus sellest õhtust jääb igaveseks. 

Samuti tundsin suurt rahulolu sellest, et see talv Kaur lumelauda sai harjutada ja mäesuuska proovida. Ma tahan väga olla oma lapsele eeskujuks ja temaga koos teha läbi neid imelisi seiklusi ja õpetada talle kõiki neid asju, mida ma ise alles täiskasvanuna olen õppinud. 

Muidugi samas ei saa ta siis pakkuda nii palju nalja kunagi oma elukaaslasele kui mina oma tegemistega Tarmole. 

Käisime Tarmoga Nõmmel suusatamas ja korraga ta ütles, lase sealt silla pealt alla. Mina muidugi, et hull oled peast või. Kui lumelauaga ma tunnen ennast nii hästi, et ükskõik kui suure mäe tipust võin alla tulla, siis suuskadega laskumine on hoopis kehvem teema. 
Aga tavaliselt on nii et kui üleskutse on õhku visatud, siis  enam ei anna rahu. See hakkab sees närima ja närib seni kuni oled roninud sillale ja sealt alla lasknud - üks, kaks, kolm, neli korda. 
Kus need raudmunad siis on kui ma neid tegelikult vajan? Ainult siis kui lollusi vaja teha siis hüppavad püksi. Igatahes silla pealt laskumine oli maagiline ja hirmuäratav korraga. 

Muidugi siis mul oli vaja ju ennast Xdreamile kirja panna jälle. Muretsesin pikalt kuidas ma lähen sinna ise nii vormist väljas olles. See pole seal naljategemine. Pakkisin oma raudmunad kotti ja teel ma Narva poole olingi.
 Seekordne etapp  möödus Katrini ja Kätliniga C- rajal, meil läks 4 h  ja ma olen üliõnnelik, et otsustasin, et tahan minna. Nii põnevat etappi pole C-rajal mul enne olnudki. C-rada jäetakse vahel vaeslapse ossa, kuid seekord oli nii kanuu, lisaülesanded, kui ka põnev ala, kus orienteeruda. 

Narva etappi saime kohe alustada kanuuga. Meile on see vast kõige rohkem väljakutseid esitav, sest olen päris kindel, et me tegelikult ei kanuuta, vaid lihtsalt vehime mõladega nagu ninjad, aga oluline on sõit ära teha ja sellega me ikkagi saame hakkama.  Narvas oli vähemalt sügav vesi, sest Haapsalus ma mäletan jäime põhja kinni vahepeal. Keegi kuskil nimetas seda ala, kus kanuuetapp oli Eesti Veneetsiaks ja olen sellega  isegi nõus. Sõitsime mööda kanalit, mille ääres olid paadisillad ja majakesed, kust vanad mehed hüüdsid meile, kust pärit oleme. Kui Katrin punkti võttis siis kuulasime Kätliniga, kuidas elektriliinid särisesid kõrvu lukustavalt. Maagiline ja hirmuäratav.

Ratast oli seekord minimaalselt, sest pärast kanuud sõitsime Kreenholmi tehase territooriumile, kus olimegi ülejäänud võistluse. Territoorumil, mis muidu on suletud tavainimesele oli kolm suurt hoonet, mis olid tõelised labürindid. Osad uksed olid suletud, mis tekitas väga palju segadust ja nuputamist. Kaart oli ka kavalalt  tehtud, päris selgelt polnud alati võimalik arusaada, millises kolmest hoonest järgmine punkt asub. 

Ühte punkti otsisime tunni jagu ja õigest uksest käisime neli korda sisse kaemas enne kui aru saime, et tegemist pole pimeda, rõveda ja hirmsa keldritupikuga, vaid kui piisavalt julge olla ja edasi kombata läks ilus suur trepp lisaülesande juurde. 

Lisaülesanneteks oli läbi nelja saali tõukerattaga sõitmine ja kahes pidi postide vahelt slaalomit sõitma ja hiljem pidi paberlennuki meisterdama ja selle üle ruumi lennutama. 

Osad punktid olid nähtavamal kohal, kuid osa olid väga peidus ja ma siiani imestan, kuidas me kõik nad üles leidsime. Huvitav oli hoonete puhul see, et osad ruumid olid väga korras nagu just keegi oleks oma asjad võtnud ja välja jalutanud. Osad olid lihtsalt tolmused ja mahajäetud, osad saalid olid hoolimata värvinarmendamisele lummavad ja kaunid.

Osad kohad olid nii judinaid tekitavad, niisked, hallitanud, mädanenud, pimedad, kõhedad. Kõige hirmuäratavamad ruumid olid arhiiv, basseinid ja saunad. Pidid ju seal ringi kolama, aga peas vasardas - põgene, kohe hüppab saemõrtsukas välja või kukud kuhugi auku. Huvitav, kuidas 6 aastaga osad ruumid on säilinud suurepäraselt ja teised oleks justkui juba aastakümneid mahajäetud. 

Saime ka ronida mööda seina alla, mida kattis võrk ja kaeda vene piiri. Mu telefon muidugi pärast mõtleski, et olen Venemaal ja lõpetas minuga koostöö. 

Saime küll seekord trahvi, kuna olime kanuupunktid vastupidiselt võtnud, aga ma lihtsalt ei hooli trahvidest ega kohtades, kui on võimalik teha midagi nii põnevat nagu seiklemine.  Ja mul on üsna imeline meeskond ka. 

Juunis pean jälle ennast kokku pakkima, sest lähen teise imelise meeskonnaga Xdreamile Rummule Tarmot asendama. Selleks korraks püüan kilo väiksemaks saada ja mõne kilomeetri võhma hankida. Ei taha neid Tarmo suuri susse tühjaks jätta. 

Täna lugesin tuttava jagatud mõtet - people often say that motivatsion doesnt last. Well, neither does bathing - thats why we recommend it daily. 

Nii kavatsen minagi - püüan päeva kaupa hakkama saada ja kui vaja kasvõi minuti kaupa, aga on eesmärke, mida ma soovin saavutada, on asju, mida peab kontrolli alla saama.