Nakkushaigus nimega Xdream

Sellel hooajal õnnestus mul osaleda lausa kolmel Xdreamil neljast. Super! Õnnelikum on raskem olla.

Mõned aastad tagasi rääkisin endale kindlalt – mina ei saa seal osaleda, mina ei sobi, mina ei oska, mina seda ja mina toda ja nüüd

olen olnud juba B – rajal  Tallinn, Viimsi, Rummu ja C- rajal Haapsalu, Paldiski, Narva ja nüüd siis lisandus Jüri. Ja ma ei usu, et need jäävad minu viimasteks osalemisteks.

Iga osavõistlus on olnud elamuste rohke, eriti Viimsi oma kanalisatsioonitoruga, kuid see hooaeg on olnud eriti põnev ja katsumuste rikas. Leian end tihti mõtlemast Kreenholmist, analüüsin Rummut või sunnin inimesi ikka veel kuulama Jüri seiklustest.

Jüris olin oma tüdrukutega C- rajal, Katrinil ei õnnestunud seekord tulla, aga õnneks leidsime asendajaks Liina, kellele see oli  esimene Xdream. Mingis mõttes sai ka Kätlin esimese ekstreemsema Xdreami osaliseks. Meil C - rajal on alati vedanud ilmaga – päike, päike ja päike ja kuigi epsakaid juhtumeid või keerulisi ülesandeid on ennegi olnud, pole meil päris mülkas enne ronida vaja olnud. Mina muidugi olen B-l näinud kõiksugu vett ja vilet, aga sügisene külm mülka vesi võtab ka kümnendal korra hääle kiledaks.

Oma kilkamisega saime isegi Xdreami video peale. Mine vaata Xdreami facebooki lehelt videot.

Seekord olid eraldi stardid ja enne kui hoolega kaarti uurima saime, pidime kepslema üle tõkete. Pärast pilte vaadates võistlusest pean aplodeerima enamikele, kes reaalselt tõkkejooksu tegid nagu Rasmus Mägi, sest mina küll sõnaotseses mõttes ronisin väga tasahilju neist üle.

Esmased punktid saime Jüri terviseraja metsatukkades rägastikus ronides kätte. Järgnevad punktid olid aga peidetud juba kohtadesse, kus pidime leppima külma vee, pori ja pillirooga ehk varvastega tuli tossudest kinni hoida, rinnuli hulpida  ning reiteni uhada.

Kanuupunkte oli C- raja kohta üllatavalt palju, kaval võte rajameistri poolt oli märkida, et punkte võis võtta omale sobivas järjekorras välja arvatud üks punkt, mis pidi jääma viimaseks. Kaardil ja legendis võis see info jääda siiski kiirustamise tõttu märkamata, seda enam et asus ala keskel, nii et tundus kutsuv ta ära võtta kui tast mööda kanuutasid. Eks mõnigi võistkond sai sealt trahvi kirja. Meil ühest küljest läks kanuu seekord paremini kui kunagi varem, Liinal tuli juhtimine hästi välja, kuid teisest küljest kaotasime energiat – saime paduvihma. Jah me küll olime selleks ajaks juba täiesti  märjad, kuid kuivamise asemel liguneda edasi muutis jalad kangeks ja tekitas alajahtumise tundemärke.

Seekord oli ka trikiga punkt kanuus, mida äärepealt poleks märganud – punkt ise oli vee all, ainuke märge tast oli oranž kleeplint ümber puuoksa. Kuna sa silmadega otsid punast klõpsu või valge-oranzi kirjut torbikut, siis alguses tundus see kleeplint mitte olulisena.

Kaldale jõudes ootas meid ees lisaülesanne – pool ämbrit tuli vett täis tassida toruga, milles olid augud. Küll proovisime erinevaid tehnikaid, kuid vett jõudis vähe ämbrisse, lõpuks andis tulemust peoga tassimine, mis polnud ka lihtne, sest käed värisesid külmast ja pool vett pudenes selletõttu maha.

Enne finishit saime veel metsa vahel joosta ning end veel porisemaks mäkerdada. Mis mulle selle võistluse juures meeldib on just see vabanemise ja adrenaliini tunne – kui alguses ikka püüad kuidagi kuivaks ja puhtaks jääda, paremat jalgealust otsida, olla ettevaatlik, et jalg juure taha kinni ei jääks, siis jube poole võistluse pealt püüad sa ainult punkte leida, sa oled sisse imatud, sa juba kahlad lihtsalt ringi, hüppad nagu metskits kartmata mõtlemata jalgealusele, otsid põlevate silmadega punkte ja kui finishisse jõudes on korraks kergendus – me oleme kohal, siis sellele järgneb kohe kahetsus, et ongi läbi või?

Selleks korraks jah hooaeg siis läbi – kuid juba olen valmis järgmiseks!!!! Kas minna proovima tüdrukutega B- rajale? Minna lõpuks ööetapile? Kas suudan paremat jooksuvormi saavutada kevadeks? Palju põnevaid ja motiveerivaid küsimusi, mõtteid, millest loodan tegelikult kõik realiseerida kui vähegi võimalik.

Kokkuvõtvalt mul oli väga tore oma meeskonnaga ja loodan, et jätkuvalt on ka nemad nakatunud sellesse kohutavasse haigusesse nimega seiklussport ja mida saab ravida ainult seda harrastades.

Rohkem pilte minu tegemistest saad jälgida instas helkudoingsport alt.