Leia oma rütm

Jooksime võib olla tehniline ja keeruline ala. Rohkem tuleb treenida oma pead isegi kui jooksusammu. Mulle pole kunagi jooksmine lihtne olnud, sest mu pea on mulle nuhtluseks. Ta luiskab, halab ja on õel.

Aga kui leian selle õige rütmi ja tulen korra oma peast välja ehk hakkan jooksma südamega, siis muutuvad jalad väga kergeks ja ma ei pane tähelegi, millal juba rada lõppenud on. Tunne on pärast  nii hea. Ma  võitsin iseennast.

Mulle meeldib joosta erinevaid radu, võimelda vahepeal või ronida kuskil või jääda midagi uudistama, jälgida ümbrust või pidada plaani. Jah ma teen ka pilte. Mul on vahel raske uskuda, et see mina olin, kes uksest välja läks, kes jaksas. Mul on hea meel näha ennast asjalikuna, õnnelikuna, rahulikuna, püüdlikuna, sest üldjuhul ma näen üht totulotut. Samuti ma tahan olla eeskuju – oma lapsele ja ka   neile, kes tahaksid olla sportlikumad, liikuvamad, seikluslikumad, aga nad pelgavad. Mina ka pelgan, mina ka olen väsinud, mina ka vajan motiveerimist, mina ka saan siiani pilke, mis sina paks või aeglane siin teed, aga

mina tean, et ma jõuan, julgen, tahan ja võin ise eeskuju teistele olla. Ja mida rohkem sa oma mugavustsoonist välja tuled, seda vähem sa sinna tagasi tahad minna.

Kuigi ma pole kiire jooksja meeldib mulle käia  võistlustel. Ma võtan neid kui seiklusi, kui õppetunde, treeninguid. Viimati käisin Ülemiste järve metsajooksul 5 km ja SEB sügisjooksul 10 km. 

Ülemiste järve jooksule läksin üsna planeerimata - hetke emotsiooniga registreerisin nii enda kui Kauri 5 km pehmele ja männisele rajale. Närv oli väga suur – ma polnud varem koos lapsega võistlusel käinud, samuti oli see Kauri esimene maastikujooks. Seni olime koos mööda Kalaranda ja Beetapromenaadi sörkimas käinud. Rada kahtlemata kurnas teda, kippus selja taha piiluma, sest tal oli hirm, et me oleme viimased. Ka mul oli see hirm, kuid vankumatult käskisin vaid ette vaadata. Samuti ei lubanud ma tal kõndida. Need on reeglid, mida järgin ka ise – kõik oluline on vaid sinu ees ja vahet pole kui aeglaselt jooksed, lihtsalt tee jooksusammu. Kui ma neid reegleid murran, siis pean ikka väga läbi omadega olema.

Raja lõpupoole hakkasid meile ka mõned seljad vastu tulema ja fotograafid põõsastes, need ergastasid Kauri nii väga, et kui veejaam paistma hakkas heitis ta mulle luba küsiva pilgu ja minu noogutuse saatel spurtis end kuni finišini hingetuks. Parim osa oligi ta meelest kui lõpukoridoris oli talle kaasaelatud ja medal talle kaela riputati. Kevadel planeerin juba minna temaga Harku järve jooksule.

Kaur küll soovis ka sügisjooksu 10 km distantsile tulla, kuid pidi seekord siiski vaid lastejooksuga leppima. Minul aga oli küll ainult rõõm sellel jooksul osaleda. Väike torge küll käis läbi nii Ülemiste järve jooksul kui ka siin, et olen see aasta lühematel distantsidel, kuid sellest ei tohi end siiski heidutada lasta.

Kiidan rajameistrit – sügisjooks on mulle alati sümboliseerinud seda väheke igavamat võistlust, siis seekord oli rada nii vaheldusrikas ja põnev, et see 10 km läks tõeliselt kärmelt. Uudistasin kaasaelajaid, maju, käänakuid, kaasjooksjaid. Mu lemmik koht oli väike lõik läbi Kultuurikatla. Me jooksime sõna otseses mõttes läbi Kultuurikatla. Vahva! Teate inimesed on nii inspireerivad ja motiveerivad – oli puudega jooksjaid, kõrges vanuses jooksjaid, kes oma abikaasaga, kes lapsega,  välismaalasi, noorukeid, kõik olid nii väsimatud. Tarmo veel pärast rääkis, et ta oli näinud ühte vana meest, kel oli naise mälestuspildiga särk seljas. Ju neile oli meeldinud kunagi koos võistelda, kuid naise kadudes võistles mälestusega temast. Ma sellise loo peale muidugi hakkasin uluma. Üldse tuli mul vähemalt kaks korda pisar silma. Mul oli lihtsalt nii hea meel olla osake sellest jooksupeost ja joosta, liikuda, tunda end hästi.

Kui järgmine aasta on sama rada, siis kindlasti soovitan teil minna ja tahaksin ise ka minna jälle ja kes teab võib olla koos Kauriga, vaatame kuidas meil treeningud lähevad.

Rohkem mu tegemisi pildis saate vaadata instas helkudoingsport alt.