Turn your face towards the sun

Suved on alati kuidagi lühikesed meie peres. Ka seekordne suvi lihtsalt puudutas korra õlga ja enne kui  pöörata jõudsid, et haarata tal käest, läinud ta oligi. Muud ei jäänudki üle kui nimekiri unistustest jälle knopkaga seina külge kinnitada ja suunduda sügisesse.

Loodan, et september ja oktoober tulevad kuldsed, et jõuaks veel mõned korrad rulluisutada ja rattaga kilomeetreid mõõta. Joosta muidugi võib iga ilmaga, kuid pimedatel õhtutel siiski jõuan arvatavasti spordisaali. 

Sel suvel ei õnnestunud saavutada kehakaalulangust ega oma tippvormi taastada, kuid kindlasti olin tubli ja nurgakivi sai kindlalt siiski uuesti paika. 

Suuremaks jõupingutuseks augustis sai 3 päevane jalgrattamatk Hiiumaal - läbisime kuskil 90-100 km kokku. 

Meie jaoks oli see täiesti uus kogemus - me polnud kunagi enne teistega  koos matkanud. Minu jaoks oli küll uus tunne olla osa seltskonnast, arvestada teistega, jälgida teiste tempot. Tavaliselt oleme ikka kahekesi/kolmekesi, siis ikka toimetad enda järgi. 

Esimesel päeval jõudsime õhtul ja sõitsime umbes 24 km Kassarisse Sääre tirpi. Täiesti maagiline koht telkimiseks - maandus  RMK telkimisalade top 10sse. Muidugi hommikul jalutasime ka tipu lõppu - mõnus. 

Teine päev oli minu jaoks 

kõige raskem - Tarmo jäi haigeks ja veetis päeva saateautos magades. Lasin sellest oma tujul langeda. 

Samuti ei pakkinud ma kaasa endale jalgrattapükse ega leidnud ma ka üles kotist rattakindaid. Jeps - ärge tehke seda kodus järgi. Kui kätel polnud vigagi, siis tagumik huugas pärast 50 km nii mis kole. Päev lõppes siiski positiivsete emotsioonidega - tänu Kaile sattusime Kärdlas kohvikute päevade raames hea toidu peale ning telkimisala asus ka jällegi kaunis mereäärses kohas. 

Kolmandal päeval hakkas teekond praamile tagasi - 36 km, mis möödusid väga kiirelt, sest sinka-vonkatasime vahepeal maanteelt kõrvale. Minust maanteeratturit kahjuks ei saa, kuid kuskil kõrvalteedel ja metsa all ukerdan ja rassin hea meelega. Suur laps - vaheldus ja seiklus hoiavad tuju ja tähelepanu. Lastest rääkides - tegid kogu selle matka kaasa ka Toomas ja Kaur - väga vaprad, sest polnud ju neil ei rattapükse, kindaid ega superrattaid, vaid väiksed jalad, mis väntasid  üsna kurtmata. Kokkuvõtvalt oli väga tore matk - liiga lühike nagu Kaur ütles. Loodan, et järgmine suvi õnnestub uuesti koos matkama minna. 

Järgmine suvi ma loodan jätkuvad Revalis ka välitreeningud. Mu kõige lemmikud trennid seal üldse. Suutsin isegi Tarmot nakatada sooviga seal käia. Viimases trennis saime eriti rügada - palju erinevaid jooksuharjutusi, roomasime käpakil murul, intensiivsed paariharjutused ja lõpusurdiks jooks Patkuli vaateplatvormile ja trepist alla tagasi.
Tegin endale ka vahepeal eraldi instagrammi lehe helkudoingsport, kust saab rohkem jälgida minu teekonda pildis.