best noise is stillness

Sellel nädalal selgus, et vahel on sõna FAT täiesti positiivne. Paar päeva tagasi sai Kõrvemaal laenutatud nimelt fatbike ehk ülisuurte kummidega maastikuratas, mis leiutati sõitmaks mugavalt lumes ja liivas, kuid nad sobivad hästi ka mutta ja raskemale maastikule. 

Alguses tundus ratas hirmus suur ja käigud oli hoopis teistsugused kui mu kodusel maastikurattal ja mõtlesin, et sellise kolakaga ma küll ühestki mäest üles ei sõida, kuid võta näpust. Ratas võitis mu südame päris ruttu - ei hakanud tagumine ratas liivas viltu vedama, ronis üles ilusti tõusudest, silma pilgutamata sõitsin üle isegi väiksematest mahalangenud puudest, millest ükski teine ratas ma arvan üle ei sõidaks ja laskudes oli väga kindel tunne, kiiruski minul hoopis teine kui muidu.

Esimesel õhtul sõitsime 20 km mööda singleid. Kõrvemaa on tuntud oma väljakutseid esitavate radade poolest, kuid kindlasti polnud ma valmis nii ekstreemseks ja kitsaks üherööpaliseks teekonnaks. Väga rohkelt pöördeid, käänakuid, puujuuri, mahalangenuid puid, kivid turritamas, äkiliseks laskumised, püstloodis tõusud metsas. Suur hirm kael murda võitles adrenaliini ja põnevusega ja rahuloluga. Päris ilma muhkudeta ma muidugi ei pääsenud - korra sõitsin teeääres turritanud kuivanud oksa, nii et oigasin valust - käsi on siiani sinakaslilla, jalgadel on ka sinikad, kuid ma ei mäleta täpselt, millal ma võisin sinna lopse saada. Võib olla siis kui Tarmole otsa sõitsin - kes see jääb keset teed seisma?

Teisel päeval sõitsime 11 km Kõrvemaa tavalisematel võistlusradadel ja teedel, kuid sealgi tuli paar päris head tõusu ja laskumist. Ma ei kujuta ette, mis mu kiirus võis olla mõnel laskumisel, seda tunnet on raske kirjeldada - selline magushirmus. Tunned end väga elavana, kohalolevana ja kui sa jõuad alla, siis ei suuda ära imestada, et ühes tükis oled.

Igatahes fatbike ületas kõik muu ootused ja ma täiesti armusin temaga sõitmisesse - so if i win a lotto - i buy a fatbike!!!

Soovitan kõigile minna seiklema, ei pea valima muidugi singleid, möödusime ka väga kaunitest rabadest ja nõmmedest, kus saab samuti kummi vilistada. Raskemal maastikurajal pead arvestama, et suudaksid oma ratast hästi valitseda, pead olema vastupidav, sest ratast käekõrval mäkke lükata on veelgi raskem kui sinna  sõita ja sa ei tohi karta, siis sa võidki kukkuda.

Muidugi käib looduses olemise juurde telkimine ja lõke - meiegi ööbisime Paukjärve ääres ripptelgis, mis on siis rihmadega pingutatud kolme puu vahele umbes 1 meetri kõrgusele maapinnast. Õhtul pimedas seda kokku pannes me polnud väga entusiastlikud, kuid hommikuks olid aksiad kõvasti paranenud. Mul polnud öösel kordagi jahe ega kõva, mis minu tavalised mured telkimisega seoses on ja päris mõnus oli hommikul õõtsuda ja uneleda.

Sattusime ka ühe raba järve äärde, kuhu viis  silmatorkamatu tee ääristatud mustikatest, järv ise oli ääreni sünkjat vett täis ja peegeldas igast äärest kiduraid mände. Vesi oli keedusoe, põhjatu ja teda ümbritses nii tugev vaikus, et seda oli meeliülendav kuulata.

Kui kõik päevad oleks nii ilusad ja head.

Argikolmapäevadel on natuke särtsu toonud mu ellu Reval Spordi välitreeningud. Mulle meeldib olla õues ja mulle meeldivad üllatused ja positiivsus ja kui keegi mind tagant tõukab ja välitreeningud on pakkunud kõike seda oma vaheldusrikkusega. Suhtlemine ja meeleolu on kuidagi vahetum nii treeningkaaslastega kui treeneriga. Suureks väljakutseks on olnud nii trepid kui tandemharjutused treeningkaaslastega ja see, et sa tõesti ei tea, milline treening sind täpselt ees ootab. Sõbra saab tasuta kaasa võtta kui oled klubiliige ja kuigi olen ka üksi käinud, olen vahel mõne sõbra ka kaasa haakinud, eriti hea meel, et ka Tarmo on kahel korral tulla saanud. See on eriti mõnus jagada oma head leidu  teistega ja eriti just Tarmoga.

Kehakaal kahjuks langust ei näita - olen hea näide sellest, et ainult trenniga imet ei tee. Söön praegu ebakorrapäraselt ja kindlasti ka liiga palju kaloreid. Oma rolli mängib ka see, et väsimusseisund on suure tähega suur. Olen juba nagu narkolepsiat põdev inimene - tukun igal pool kus võimalik või vajun vastu bussi või auto akent eneselegi teadmata norskama. Loodan siiski lähiajal oma toitumise ja väsimuse üle kontrolli saavutada, sest tunnen ennast praegu oma kehas ebamugavalt ja koormavalt. Vajan võimalust end paremini liigutada ja tunda end kergemalt.

Täna õhtul saatsin Tarmo Pärnus Xdreami ööetapile ja vaadates kuidas ta koos paarisaja osalejaga stardipauguga merre jooksis esimest punkti võtma tekkis endal ka jälle kihk minna võistlustele. Septembris on Xdreami selle aasta viimane etapp, Tallinna sügisjooks ja nii mõnigi teine lahe üritus, kuhu tahan ka nii väga minna. Kuidas jõuda tagasi vormi?

Mul on Kõrvemaast kaks videot ka, kus tassin oma ratast, kuid pean neid natuke vormindama, blogger ei lae neid praegu üles, aga järgmine kord panen nad kindlasti teile itsitamiseks.