Otsisin pikalt kaaslast, kes minuga tuleks Tallinna City trail runile 8 km distantsile. Ma ei leidnud kedagi. Istusin veel paar tundi enne võistlust ja mõtlesin, et jääb minemata. Ma polnud ennast ära registreerinud, kuid igaks juhuks olin diivani nurgale valmis pannud võistlusriided. Ja siis ma tundsin, et mul on vaja mu tuju tõsta. Mul on vaja ennast hästi tunda. Mul on vaja sinna kohe väga minna.
Kaur ruttu õe juurde, ruttu mingi bussi peale - mitte selle bussi peale, mis juhendis kirjas oli, vaid mingi suvalise bussi peale. Siis ruttu juhendit lugema, tänu millele ma sõitsin 4 peatust õigest peatusest mööda. Siis ruttu bussi pealt maha ja üle tee, et tagasi sõita. Siis astusin sama bussi peale, millelt enne maha astusin, sest ta oli kuskil ümberpööranud. Jah, ma olen topski ütles mu pilk bussijuhile. Siis ruttu õiges peatuses maha ja oppaaa keset metsa?- kuhu poole see Pirita Spordikompleks jääb? Natuke siia poole ja natuke teisele poole ja lõpuks jõudsin tänu gpsile ikka kohale.
Sain registreeritud - 368! Lahe number, sest mina olen lahe!
Võistlus algas velodroomilt alla tunnelisse joostes ja sealt terviseradadele, edasi mööda paekallast, kus oli püstloodis tõus, grillivad kohalikud ning suur valge Lasnamäe kirik. Tõusust üles aitasid õnneks mu väga head jalanõud, mis haakusid suurepäraselt ning seal oli ka juurikaid, millest kinni haarata. Üks ületus oli kuristiku kohal ja see oli kõigest kehvake puulaud, seal hoidsin küll hinge kinni ja alla ei vaadanud. Pärast paekallast viis tee alla Sõjamemoriaali juurde, mille vahelt sai läbi joosta. Vahepeal oli võimalik paar sada meetrit joosta ka mööda rada, mille valiks Chuck Norris, aga see oli võimalik asendada muu valikuga. Muu valik tundus päris hea.
8 km rajal ei olnud väga palju osalejaid, enamus valisid 21 km raja ja kõik olid väga nobedad, nii et jooksin üksinda ja lõpetasin viimasena, kuid ma olen nii õnnelik, et läksin. Rada oli parajalt raske, parajalt ilus, parajalt kõhe, parajalt just see, mida vajasin. Nautisin igat kilomeetrit. Bussiga pärast koju sõites haisesin ja naeratsin ainult.
Mulle meeldivad vaheldusrikkad ja väljakutseid pakkuvad rajad. Mulle meeldib sattuda sinna, kus keegi tavaliselt ei käi. Ja vahel on hea olla viimane, keegi ei trügi, naudi vaateid ja tunne rahulolu mõttest, et teed midagi, mida tahad teha hoolimata sellest, et oled aeglane. Küll järgmine kord saab olla kiirem.
Juuni alguses asendasin Tarmot Xdreamil B- rajal. Nüüd siis olen kolm korda C-rajal olnud ja kolm korda B-rajal. Nüüdne Rummu Xdream oli kõige raskem füüsiliselt ja samas kõige põnevam etapp seni, kuigi Viimsi kanalisatsioonitoru figureerib ka topis ja Kreenholm ka.
Etapp algas kohese vastupanuvõime proovile panemisega. Kolm korda tuli üles ja alla ronida tuhamäest. Mägi oli kõrge, rajad kitsad, rahvast palju ja jalgealune pude. Lasin inimesi vahepeal mööda, mingil hetkel keegi pani oma käe mulle seljale ja lükkas sõbralikult ülesse, õnneks olin jätnud kogemata rattakindad kätte. Mulle olid need suureks abiks, muidu oleks käed puru olnud, sest alla tulin ma osa mäge tagumikul kätega pidurdades. Kahjuks jäi veepudel rattaalasse, kurk tõmbus üsna ruttu tolmust karedaks. Mulle tundus, et isegi järgmisel päeval köhisin veel tuhka.
Minu jaoks ja ma arvan, et nii mõnegi teise võistleja jaoks oli ka kaks ohtlikumat olukorda. Kohe alguses suundus suurem mass võistlejaid ühtedesse ja samadesse punktidesse - väike maha jäetud maja, kuhu sai ühelt poolt sisse ja puu, millele voolas mass lihtsalt igast nurgast peale. Kui maja juures ma veel vaikselt vajusin vooluga kaasa, siis puu juures sattusin nii massi, et ühel hetkel tekkis tunne, et mind trambitakse maha ja saan viga. Olen lühike ja liikudes punktini tekkis olukord, kus ma ei saanud enam ei edasi ega tagasi liikuda ja suured mehed lihtsalt rapsisid ja surusid end edasi mu ümber ja mul polnud enam õhku ja tundsin, kuidas mind surutakse täiesti maha pikali. Õnneks ühel hetkel sain siiski puust kinni ja sain oma punkti ning lihtsalt tõstsin korraks häält, et mind läbi lastaks ja saaksin massist välja.
Edasi oli meil valikuga punktid ehk sai natuke ise teed määrata. Esimese punkti valikust leides selgus, et tuleb veidi ujuda. Ma ju ujun koera 25 m ja siis pean jalad põhja panema. Tiit ja Tuuli küll ütlesid, et lähme edasi, kuid ma ei tahtnud, et minu pärast veel ringi peab kapslama. Vaevu ujusin ära. Tagant järgi tarkusena tean, et oleks pidanud edasi minema. Rookisin kõik seljast peale pükste ja kuigi hiljem said ka jalad märjaks tundsin, et lihas tõmbus külmast veest kivikõvaks. Jalad ei tahtnud üldse vahepeal liikuda.
Peangi nentima, et eksisin korduvalt kõige tähtsama reegli vastu - kõndida ei tohi! Kuna mu vorm see aasta alles vormimisel, siis pidin oma uhkuse alla suruma ning nentima, et kõndimine oli parim viis edasi liikumiseks.
Jalgratta etapp oli ka äärmiselt tõusude rikas ning alguses ei saanudki muud teha kui jalgratast käe kõrval lükata või kaenlasse haarata ja teda kaasas kanda. Osa teest oli Vasalemma ja Rummu karjääri vaheline vana raudteetamm ja korra pidime ületama kraavi, mis tundus olevat mudane. Tiit küll aitas ratta üle, kuid ise konnahüpete asemel lihtsalt astusin sisse kraavi. Muda seal küll ei olnud, vajusin reiteni mustjasse kleepuvasse haisvasse plögasse, mis arvatavasti oli mõne ettevõtte poolt salaja mahakallatud masuut või muu raske kütteõli või midagi muud hirmsat, mis mulle sügiseks kuuendad varbad kasvatab. Hiljem kodus oli päris raske seda jama jalanõudelt ja vannist kätte saada.
 |
| Meie marsruut |
Sain ka nostalgitseda, sest 4 punkti rattaetappist olid Vasalemmas - minu kodukoht, kus ma noorukina päevade kaupa jalgrattaga ringi vurasin. Üks punkt oli lausa 300 - 400 m läheduses minu lapsepõlvekodust kivi küljes, mis lapsena tundus suur hirmus nõiakivi ehk praegu oli täiesti tavaline hallkivi. Mulle meeldis Vasalemmas elada ja mul oli hea meel sealt läbi sõita.
Kahel lisaülesandel- tuhamäkke ronimine nööri abil ja sealt laskumine ning sukeldumine veesilma, kus poide põhjas punktid - näitas oma oskusi Tiit.
Kanuu etapp oli seekord lühike, kuid ilusal veesilmal. Minust küll polnud suuremat aerutajat, kuid finishisse ma jõudsin.
6.16 h ja üle 50 km ja 87/164st - olen hästi õnnelik koha üle, sest kuna olen oma võimekuselt vaid killuke seda, mis Tarmo on - ei tahtnud, et nende tulemused kannataks minu pärast.
Mul on hea meel, et mind meeskonda võeti, et mul olid väga toetavad kaaslased, et sain tuhamäel käia, et jõudsin omal jalal finishisse ning sain aru, et kuigi tahtejõuga võin liigutada mägesid, siis pean trenni uuesti tugevalt tegema hakkama, et jõuaks mäe otsas ka käia.
Nüüd olengi endale eesmärgiks seadnud, et kogu suvi jalad villi, hing paelaga kaela ning väsimusest ei tohi välja teha.
Praegu olen veidi jooksmas käinud ja lisaks tegin endale pesa Revalisse - praegu olen käinud bodypumpis, stridingus ning välitreeningutes. Olen saanud juba higi pühkida ja teha sportlase jõuhäälitsusi. Välitreeningutesse püüan see suvi peaaegu kõikidesse jõuda. mulle meeldib õues olla ja trennidele lisab võlu see, et nad on oma asukoha ja sisu poolest alati üllatus. Kaks trenni on Linnahallikatusel treppidel olnud ja üks oli muruplatsil. Kui treppidel on palju treppide ärakasutamist, siis muruplatsi trennis tegime ringtreeningut, kus käisid punktis punkti ja tegid harjutusi, lisaks harjutasime ka erinevatest toenglamangutest starti. Palju on ka paarisharjutusi, mis on huvitav sellepoolest, et pead tegema meeskonnatööd, mis polegi nii lihtne kui inimesed on erineva pikkuse, treenituse ja kaaluga. Treenerid meeldivad mulle ka väga. Olen pärast seda kui mu tugitreener lapsepuhkusele läks tundunud puudust positiivsest eeskujust Revalis, aga mulle tundub, et nüüd olen leidnud jälle endale lemmiktreeneri.
 |
| Foto treener Bret |
Samuti oleme käinud rulluisutamas - viimati 36 km. See on siiski erandlik pikkus, tavaliselt piirdun 10 km, aga tahaks 20 km peale lükata küll sõite. 36 km sõitsime siis Rocca al Marest Vääna - Vitisse ja tagasi, 4 h läks aega, Tabasalu mäest sain ise üles rullidega, kuid alla tulekuks võtsin korra rullid jalast. Retke lõppedes olin väga läbi, jalad tudisesid all ja selg valutas ning korra käisid juba jalad alt ka. Aga samas andis see nii palju innustust, et järgmine päev tõin koju oma tolmuste Sportlandi kinkekaartide eest uued rulluisud, mille nimi on Vinged Ässad!!!
Mine sina ka see suvi vähemalt korra jooksma, rulluisutama või sõbraga koos trenni!!!
No comments:
Post a Comment