Lihtsalt jookse ja tunne rõõmu!

Viimasel ajal oleme sattunud mitmetele omapärastele ja lahedatele väikestele jooksuüritustele.

Kaasaelajana käisin Saku 1. seiklusjooksul Männiku karjääris, kus Tarmo sai lahedaid elamusi liiva düünidel ja rabas joostes. Facebookist saab Saku maratoni alt selle kohta rohkem uurida ja ka teiste nende korraldatud jooksude kohta.

Alles hiljuti vallutasid Tarmo ja Tiit Nõmmel Vanaka liivamäe. Seal siis oli Valdo Jahilo korraldatud mäkkejooksuvõistlus. Endalgi hakkas jalg sügelema.

Ise aga võtsin osa järjekordsest Pargijooksude sarja etapist Snelli tiigi ääres 4. 5 km seekord. Sinna minnes mõtlesin, et kus me küll seal jookseme selle 4, 5 km, park ju nii väike. Aga väga kavalalt oli asi lahendatud – 3 ringi uhti uhti uhkesti enne kui tohtis kiibi finishis registreerida. Rada oli üllatavalt raske – sai treppidest ennast üles vinnata, nautida müüri ääres joostes vaadet tiigile, joosta üle väikese punase silla, kus noored musitasid, laskuda mööda porist nõlva alla ja siis tiigi äärest tagasi ning nii kolm korda. 

Tarmo oli muidugi nii kiire, et ma ei saanud arugi kui ta oma kolm tiiru ära oli teinud ja ka lipp oli tornist alla lastud kui ma lõpetasin. Järgmine hooaeg oleks küll tore rohkem jõuda Pargijooksudele, mulle meeldib neid vabaõhutrenni pähe teha. Sul on kaks tundi aega, et starti jõuda, võtad oma kiibi ja lähed jooksed oma jooksu ära. Samuti on see väga hea üritus kuhu Kaur kaasa võtta – tema vanuste rada on 1, 5 km.

Teine väga mõnus jooks oli mulle üllatuskingitus -  Hiiumaa 1. trepijooks Tahkuna tuletornis. Tahkuna tuletorn asub Hiiumaa põhjatipus ja on Eesti randade kõrgeim malmist tuletorn – 42,7 m. Me saime enne jooksu minna torni tippu vaatama ja uudistama – vaade oli imeline, trepp ise muutus lõppu jõudes kitsamaks ja astmed olid värvitud pigimustaks, mis hämaramas tegi jalgealuse otsimise raskemaks.

Starti lasti ühe kaupa ja siis jäid ootama teisi, pärast 10 inimest tehti paus ja lasti meid tornist alla. All ootas kõiki värske suitsulest ning lisaks oli võimalik soetada endale majakavahi vanaproua küpsetatud seenepirukat. Kõige noorem jooksja oli 4- aastane Rasmus ja kõige rohkem higistasid kohalikud tuletõrjujad, kes jooksid koos oma varustusega.

Kuna nendel väikestel jooksudel on vist maksimaalselt 25 inimest osalenud, siis on ääretult soe, lahke, mõnus ja vahetu kontakt nii korraldajate kui ka  teiste osalejatega. Hoopis teistsugused mõtted ja tunded kui suurjooksudel.

Soovitan teilegi Facebookis või maraton100 kalendrist uurida infot ja minna mõnele väiksemale ja võib – olla mitte veel kuulsale ja väga reklaamitud jooksule.

Kõige parim kingitus on iseendale ja oma perele võtta aega, jagada emotsioone ja teha midagi koos. Meie pere jaoks on kahtlemata võistlused üks võimalus veeta aega koos, matkata ja seigelda ning tunda ennast hästi.