“I have realized; it is during the times I am far outside my element that I experience myself the most. That I see and feel who I really am, the most! C. JoyBell C.

Tavaliselt on nii, et kevadest sügiseni on mul nii-öelda võistlushooaeg - panen kirja võistlused, kuhu kindlasti tahan minna ja siis panen kirja võistlused, et kuhu võib ju kah minna kui aega üle jääb. Üllatusi vahel tuleb näiteks see aasta Vilniusesse minek, sest Tarmo ootamatult võitis pääsmed, aga üldjuhul on mul varakult ülevaade, mis, kuhu ja kuidas.

5. augustil aga olin korraga Saku Ekstreemjooksu stardis. See jooks oli Tarmo võistluskalendris. Kuidas asi sinnani jõudis, et starti sattusin ei tea, ei mäleta, täiesti arusaamatu. Tean et lükkasin näpuga prille ninal ja mõtlesin, et kuhugile ma need raudselt kaotan või lömastan nad autokummide vahelt ronides. Oma Garmini kella olin varakult käepealt kotti pannud, kuigi praegu mõtlen, et ta oleks selle väljakutse vastu pidanud.

Ootasin kannatamatult, et kõlaks juba stardipauk – pelgasin, et suurest hirmust hakkab varsti mul mööda jalgu piss voolama. Siis jõudsin veel vaadata oma paljaid käsi ja jalgu ja meenutada, kuidas korraldajad soovitasin pikad varrukad ja püksid panna, aga ma tavaliselt ikka lähen seda teed, et kuulan iseennast.

Start ei jäänud tulemata – olin kohe valmis mõelnud, et võtan rahulikult, keskendun sellele, et rajal on väga palju looduslikke ja tehislikke takistusi ehk pean ronima, hüppama, roomama, sumama ja jõudma ka finishisse ja paljudele teistele pole see mitte esimene kord nagu mulle ekstreemjooksul osaleda.

Rada pakkuski kõike seda, mida olin ettekujutanud – sai korduvalt üle suurte heinapallide ronida, litsuda end autokummide vahel, mööda kitsast ja kõrget kivi äärt tippida, roomata okastraadi ja võrgu alt, karistuseks kätekõverdusi vorpida, sest ma ei jaksanud käte abil end edasi vinnata, silgata läbi metsapadriku, kus sain jala verele kriimustada, roomata torudes, ragistada kraavides ja tuiata läbi kõrvenõgestest ja vaarikatest palistatud ja salajaste aukudega heinamaa ning muidugi läbida mu kõige suuremad vaenlased – veetakistused. Üks oli haisev roheline plöga, teine külm vulisev kivine jõeke ja lühikeste inimeste lemmik - sügav kas saab nina märjaks, kus paganama see põhi on tiik või midagi.

Kuigi poole peal tundsin, kuidas väsimus kimbutama hakkas ja täiesti tühjaks energiast voolasin, siis igat takistust läbides hakkasin aina laiemalt naeratama, põnevus ragistas kõhus ja nautisin takistuste ületamist.
Teadsin nüüd küll kuidas ma sellel võistlusele sattusin - mulle meeldib ennast ületada, mulle meeldib seiklus, pusida väljakutsete kallal ja end liigutada ja töö, mida sellised asjad nõuavad enda kallal - teeb mind õnnelikuks. Ja see oli huvitav ja lõbus ja kogu mu pere osales, see oli midagi mida saime jagada.