Eelmine
aasta Tarmo avastas Pargijooksud (pargijooksud.ee), kuid siis oli neil hooaeg
juba lõppemas ja me vist jõudsime korra või paar ainult osaleda. See aasta
otsustasime rohkem silma peal hoida, et kui aga vaba, siis kolmapäeva õhtuti
minek.
Jooksud
toimuvad Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses parkides, terviseradadel,
metsaradadel, väikseid lõike rajast on olnud ka kergliiklusteel ja staadionil.
Start
on avatud 17.30 – 19.30 – nii et saad minna endale sobival ajal rada läbima.
Kui ei soovi joosta, siis neil on ka orienteerumine nii täiskasvanutele kui lastele ja lastele on oma
jooksurada. Suurtele mõeldud jooksuring on kuni 5 km.
Mina
võtan seda kui jooksutrenni - hea viis
mugavustsoonist väljas olla ja õppida rada lugema.
Sel
hooajal on mul olnud väga häid jookse ja ka parajaid katsumusi – kuid igast
ühest on midagi õppida ja kasuks tulevad kõik kilomeetrid.
Mu
lemmik rajad seni on olnud Järve, Harku ja Hiiu, sest minu isiklik lemmik on
trailrunning – maastikujooks, metsas jooksmine sobib mulle. Võistlustel võivad maastikurajad olla kohati isegi ekstreemsed, Pargijooksudel
pigem mitmekülgsed. Vaheldus ongi minu jaoks võlusõna.
Saue
ja Kohila olid ka põnevad, sest Tallinnast välja ju igapäevaselt ei satu
jooksma ja Jüri oli natuke tuttav, kuna seal oli Xdream olnud.
Piinarikkamad
jooksud olid mu jaoks Männi pargi jooks, sest mul oli nii palav too päev ja
seal polnud varju ja nii palju jalutajaid oli ees ja kuigi rada oli lühem kui
tavaliselt tundus mulle ta igavene.
Lillepi
rada unustasin üldse nautida – mul oli mingisugune suurem enesehaletsus peal ja
lihtsalt halasin terve tee.
Merimetsas
aga tabas mind suurem kõhulahtisus ja ma lidusin ühe põõsa juurest teise juurde
ja tegelesin kogu aeg sellega, et ma jumala eest jõuaks elusalt finishisse ja
koju. Sellest päevast peale otsustas mu laps Kaur, et minuga koos joosta on
nõme ja ta jookseb üksinda edaspidi Pargijooksudel.
Viimane kord Jüris oli aga nii head kui halba - jooksin oma parima 5 km 31.54, kuid pöörasin poolel rajal valesti ja sattusin uuesti raja keskele - 6 km täitumisel sain aru, et valik on kas jooksen kogu ringi uuesti, et jõuda õigesse ärapööramisse või võtan suuna lihtsalt finishisse, mida eemalt nägin, kuid ei saanud aru, miks ma sinna juba kilomeeter enne ei jõudnud.
Alguses olidki mul pisarad üle põse, sest olin pingutanud ja jälginud kilomeetriaegu ja teadsin, et tuleb midagi head, nii et olin väga löödud, sest lisakilomeeter ja ekslemine lisasid mu ajale mitmed minutid juurde. Kuid eks tegijal ikka juhtub. Pärast suurte jõgede nutmist otsustasin, et eks siis tuleb järgmine kord jälle pingutada.
Tegelikult
on nii, et eks iga rada on ainulaadne ja hea, kuid me peame kohanduma ja endale
selgeks tegema, mis on selle jooksu eesmärk ja kui läheb raskeks võtma
kasutusele positiivse sisekõne. Jooksmine
ja üldse sport on nii keha kui ka aju treenimine ütleks ma.
Aga Pargijooksudel on veel mitmed etapid ees, uuri nende kodulehelt, kus on järgmine jooks ja orienteerumine ja tule, sind oodatakse.
No comments:
Post a Comment