fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.