jõudsin siiski nii palju, et päev enne krudisevat äratust sain käia nõmmel jooksmas. seekord proovisin joosta tarmo pulsikellaga. mu pulss läks väga kiiresti kõrgeks ja kell piiksus järelandmatult. proovisime siis nii et kui pulss väga kõrgeks läks eriti pärast tõuse - kõndisime rahulikult, proovisin hingata kontrollitult ja üsna varsti oli võimalik edasi joosta. väga huvitav kogemus, päris palju informatsiooni sain sellest trennist enda kohta - mõtlesin lausa, et kauges tulevikus muretsen endale ka pulsikella. seda enam et kui kella andmed endomondosse kanda muutub kalorite hulk kohe ehk siis andmed muutuvad täpsemaks.
nädalavahetusel sai ka käidud peaaegu 5 tunnisel ashtanga jooga workshopil. 1 tund tegime lihtsalt ashtanga joogat - olen jocke trennis enne ka käinud, nii et kõik oli tuttav, aga mitte lihtne - ashtanga jooga on väga füüsiline treening ja samal ajal pead sa väga keskenduma oma hingamisele. olen alati hirmus higine, veendunud, et mul pole mingit tasakaalu, unustan vahepeal hingata ja järgmine päev on alati lihased kanged ja valusad.
seekord pärast trenni aga polnud koju minekust juttugi - kõik alles algas - väike paus ja jocke pidas loengut - mitte küll nii palju jooga filosoofiast kui sellest kuidas leida kontakti iseendaga ja olla õnnelik - kuna ma olen väga skeptiline inimene, siis poole jutust tõin koju kaasa, teise poole jätsin sinna. saime ka osa pranayamast. hingamisharjutuste pärast ma ennast üldse kirja workshopile paningi. jooksmas käies on mul palju muresid hingamisega olnud. kuigi väga suuresti aitas mind tartu rattamaraton kus ma pidin mitu tundi keskendunult hingama - samas keskenduma kõigele enda ümber. aga ka pranayamast sain palju kasulikku - kuidas pea tühjaks lasta ja lihtsalt hingata, kuidas mitte lasta ennast segada kõrvalistest asjadest, ebamugavustundest, isegi valust, kuidas tõeliselt keskenduda. see oli mu lemmik osa.
mitte lemmik osa oli kohe järgmine - yogafunc - jooga mõjutustega muusikaga treening. esiteks see muusika ei olnud minu jaoks mind nö üles tõstev ja teiseks mul pole üldse kätes jõudu ja seda läks siin ikka kohe väga palju vaja. ma polnud päris kindel kas ma jään ellu päris mitmel korral. ja ka järgmised kolm päeva kui mu lihased olidki kõik väga valusad ja kanged - polnud ma kindel kas see kõik ikka läheb mööda.
abi sain - eriti jalgadele - tarmo heast ideest minna orienteeruma. mõeldud tehtud!!! tõmbasime oma nutikatesse telefonidesse MOBO - selle programmiga muutub su telefon kaardiks, kompassiks ja märkeseadeks. seekord läbisime peaaegu 6 km harku terviserajal ja ma leidsin ka päris mitu punkti, mis oli üllatus, sest olen alati arvanud et ma pole kuigi asjalik kaardilugeja. igatahes olen nüüd orienteerumisefänn ja ootan väga millal jälle võimalus tekib minna. soojalt riide ja varakult minna - kui miinustest rääkida, siis jäime natuke pimedale lõpuks. kella 5 ajal läks korraga metsas väga pimedaks ja mul hakkas kergelt kõhe. olin väga õnnelik kui lõpuks valgustatud rajale jõudsime.
toitumisega pole veel lood nii positiivsed - ikka kipuvad portsjonid liiga suureks minema ja unustan kodus piisavalt juua. edasiminek on vast see et oleme palju puuvilju ja juurvilju koju tassinud ja suuremast magusast hoiduda püüdnud.
jään ootama novembrit - loodan et sellest tuleb aktiivne kuu!
No comments:
Post a Comment