be a warrior, not a worrier

 Ma pole teile väga ammu kirjutanud...6 kuud on olnud pikk ja samas lühike aeg.

 Mul on tunne, et sattusin karussellile, mis alles nüüd hakkab hoogu maha võtma.

Märts oli vaikus enne tormi, käisin trennis ja elasin oma paika pandud elu. Pidasin plaani nagu ma ikka neid pean. Plaani ma oskan pidada. Ma võin suuri plaane teha ja väikseid ja mulle meeldib mõelda, et kõik läheb nii. Sest plaan on ju hea. 

Aprillis suri mu isa. Ta oli pikalt haige ja veetis viimased päevad hooldushaiglas, kuid see tabas mind ikkagi äkki. Ma olin teda just paar päeva enne vaatamas käinud ....

 Ma olen oma peas mõelnud, et võib- olla ta lihtsalt otsustas, et nüüd on aeg. Mul ei õnnestunud oma elus väga palju aega temaga koos veeta. Ma ei olnud väga suur osa tema elust. Lapsena ma ikka ootasin teda. Suureks kasvades õpid ootama teisi inimesi. Ma arvan, et praegugi ma nutan temast mõeldes mitte seepärast, et ta on läinud - ta oli seda minu jaoks ikka, kuhugi läinud - vaid nüüd tõesti ei ole võimalik täituda plaanil - et isa tuleb ja on. On olemas. 

Ma ei tea kuidas leinamine välja näeb, minu jaoks on see rohke murekoogi söömine.

 Arno matustest on ka juba poolteist aastat möödas, kuid ikka kui ma Türile lähen - ootan ma, et kohe astub ta sisse. Mind vaevab siiani, et viimane kord kui ta selge oli veel kodus, siis ma ära minnes ütlesin talle, et kõik saab korda, ära muretse ja mitte midagi ei saanud enam korda.

https://www.youtube.com/watch?v=DaH4W1rY9us

Pärast isa matuseid oli aga mul võimalus end spordis välja elada ja saada energiat juurde. 

Sattusin Tarmo Xdreami meeskonda asendusliikmeks jällegi. Ohh sa pähkel! See on üks karmimaid võistlusi, kus ma osalenud olen. 

See oli selle aasta esimene etapp ja Viimsis. Tavaliselt on esimene etapp alati lühike linnasprint ja ka seekord tutvustati seda nii, kuid minu meelest oli asi sellest kaugel. Võistlus oli rohkem ikka asula ääres ja maastiku erinevat kohtas tihti.

 Kevad on sügise salakavalam õde ja kuigi ilm oli küll sompus hommikul, ei ennustanud miski siiski minule ette, et kõige suurem võitlus käib minul kehatemperatuuriga. Alguses muidugi kraapisin omal riideid vähemaks, sest sai sopasest nõlvadest üles joostud ja rohumaal sibatud, kuid vahepeal tibutas vihma ja jalad said märjaks ja jalad said ka kokku mingi imeliselt nakkuva saviga ja ajaks kui ma poistega kanuupunkti jõudsin, siis oli mul nii 

külm, et ma ei suutnud oma keha värisemast enam tagasi hoida. 

Kanuus ma  ainult hoidsin mõla käes, ma ei suutnud ühtegi liigutust teha, sest mu käed olid külmast kanged. Värisesin ja kujutasin ette kuidas merelained ja agarad kaasvõistlejad meil kanuu külili keeravad ja kui külm veel siis on.

 Jälle ratta selga hüpates ja sooja saades ei aimanud ma veel, et isegi suurem katsumus on veel ees. Veidi enne lõppu oli rajameister otsustanud meid veel proovile panna. Meid ootas umbes 300 m maa all pimedas külma sopaveega täitunud kanalisatsiooniveetorus roomamine. 

Jah te lugesite õigesti!!!!! 

Alguses polnud nagu hullu - kui pikk see ikka on ja seal oli mu tagumikus ka teisi ja õnneks minu ees oli Tarmo tagumine ots, aga pika peale tuli ahastus, ebamugavus ja klaustrofoobia. Lõksus rott. Kui ma sealt lõpuks välja sain, siis oli küll selline tunne, et see on mu viimane Xdream, mida ma teen. Hiljem selgus veel, et mu põlved ja selg olid marraskil ja sinised ja valutasid, sest vahepeal tegin karukõndi selg vastu toru  ja vahepeal kelgutasin end lihtsalt kätega edasi. Viimases Jooksja ajakirjas annab intervjuud Kaidi Keir Kukk, kes ka Xdreamidel käinud ja tema mainis ka ühe meeldejäävama katsumusena seda kanalisatsioonitoru.
Etteruttavalt võin öelda, et see polnud mu viimane Xdream D. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii äge, et ma selle ära tegin. Nii mul endal kui poistel oli vahepeal murenägu peas, kuid nii palju katsumusi ja seiklust oli. Nendel hetkedel tean, et kuskil hõõguvad söed minus, need tuleb lihtsalt tuleks puhuda. 

Ka Tarmo arvas nii, sest pani mind kirja RMK Kõrvemaale 18. Tallinna rattamaratonile.

 Noh mõeldud- tehtud kõva mutt nagu Xdream just ju tõestanud oli. Stardis hakkasin natuke mõtlema, et huvitav tavaliselt on Kõrvemaal palju peresid ja harrastajaid, aga praegu hakkasid silma vaid rattakingadega minust vanemad mehed, kes ka üsna varsti kadusid silmapiirilt. Pärast finishis Tarmo ütles, et uups see rohkem asjapulkade võistlus. Kokku siis kimasin 24 km eluohtlikul looduskaunil maastikul. Esimesed 10 km pidasin plaani kuidas ma Tarmo maha löön ja ülejäänud 14 km juba nautisin pedaalide sõtkumist. Tegin ka oma esimese õhulennu - siin oli väike vaidlus Tarmoga kui mitu sekundit ja meetrit see võis kesta - aga mina ütlen, et nagu filmis. Liiga hilja avastasin et tõusu all on pehme liiv, kuhu sõites oleksin küljeli arvatavasti vajunud ja tõmbasin rattanina üles ja lihtsalt hüppasin rattaga sealt üle. Tegelikult mulle Kõrvemaa väga meeldib, kuid seal pole kerged rajad. Tartu rattamaratoni rada on minu meelest palju lihtsam. 

Et jätkata põhimõtet milleks teha trenni kui saab käia võistlustel, siis sai ka see aasta Maijooksust osa saadud.

 Kuigi ma pole see aasta jooksutrenni 

üldse teinud läks mul jooks päris hästi - 45.17. Nii head aega pole ma enne Maijooksul saanud. Olin hästi õnnelik ja rahul. Jooksmisega on nii, et kui ma end käsile võtaks saaks minust hea pikamaajooksja, aga kahjuks lasen laiskusel ja stressil end pihus hoida.

Kuidas ma suvel 5 kg juurde võtsin ja emotsionaalselt murdusin sellest teine päev....