Kus ma siis pooleli jäin....
Suvi pidi tulema töine ja täis oodatud hetki Tarmo ja Kauriga, kuid suvi tuli töine ja täis hetki, kus ma lihtsalt istusin põrandale ja mõtlesin, kuidas edasi...
Mu ema sai insuldi ja ta pole päris taastunud sellest siiani. Kuid oli periood,kus ta oli haiglas ja kodus voodis abitult ja ka hooldushaiglas.
See tuli jälle äkki, lõi sassi igapäevaelu, suhted ja mõtted ning tunded. Hetkeks oli tunne, et ta ei taastugi ja see tekitas palju muret ja pingeid.
Pöördumatuid kahjustusi tekkis mitmeid me kõikide eludesse. Mingil hetkel suvel ma vist sain vapustuse - ma ainult nutsin, sõin ja tegin nagu zombie tööd. Lõpuks tekkis nii töökoormusest kui pingetest mul terve rida terviseprobleeme - lihasvalu üle keha, ma ei käinud eriti tualetis, ei jaksanud midagi enam käes hoida, närvitsesin ja võtsin peaaegu 5 kg juurde.
Käisin isegi arsti juures analüüse tegemas - korras nagu Norras peale selle, et organismis oli vedelikupuudus. Diagnoos - ülekoormus ja stress.
Mingil hetkel tuli veel muresid juurde - meil juhtus koduses majapidamises paar äpardust ja elasime perega üle ühe ehmatava õnnetuse, siis ma küll lihtsalt juba karjusin hüsteeriliselt, kaotasin täiesti enesekontrolli.
Tuli vastu võtta otsus -tuleb hakata ellu tasakaalu looma. Vahel on nii, et tuleb lihtsalt leppida sellega, et sa ei saa rohkem kellegi jaoks midagi teha. Pead leppima, et teised peavad sind halvaks, nõmedaks, egoistlikuks, hoolimatuks ja saamatuks. See ei tähenda, et ma seda olen. Ma olen lihtsalt piiratud ressurssidega.
Kuna juuni/juuli polnud puhata saanud ega sporti teinud v a jalgratta sõidud tööle ja tagasi, siis augustis alustasin puhkamisest ja lõpetasin spordiga.
Puhkusel sattusime ühele täikale, kus Tarmol hakkasid silma väga soodsad ja kasutamata rulluisud - just Kauri number ja just minu number. Kehitasin õlgu ja ostsime ära. Eelmine suvi me proovisime Kauriga ja olime väga kobad, aga noh kui Tarmo arvas, et hea mõte......
Nüüd arvan, et see oli meile saadetud võimalus ja me õnneks kasutasime seda - tuli välja, et rulluisud olid tõesti uued, mugavad ja just meile disainitud.
Alguses tegime Vabaõhumuuseumi kinnises parklas tiire, siis juba väikseid lõike ja nüüd oleme juba 6- 7 km Tabasalu poole sõitnud.Me pole enam kobad Kauriga, vaid keskmised sõitjad juba ning Tarmole muretsesime ka rullikud. Need hilisõhtud päikseloojangu või suure kuuga rulluisutamas oma perega on mulle andnud nii palju energiat ja toredaid hetki. Ikka väga hindan ja tunnen sellest tegevusest rõõmu. Parim investeering üldse.
Eelmine aasta käisin ju Xdreamil oma meeskonnaga ka korra. Leppisimegi kokku, et lähme seekord ka hooaja viimasele etapile, mis toimus Paldiskis.
Kui Tarmoga ma olin B-rajal, siis oma meeskonnaga oleme eelistanud rahulikult C-rajal toimetada. Meil kaardi lugemine nii käpas pole kui Tarmo meeskonnal.
Kui eelmine aasta Haapsalus oli linnaorienteerumine meile lihtsam, siis see aasta oli maastikul raskem punkte leida. Kulutasime aega otsimisele ja püüdsime mõistatada, kus pagan, me oleme.
Kui muidu oli maastik ilus ja vaheldusrikas ja nuputamist ning väntamist jagus meil tervelt peaaegu 6 tunniks, siis lisaülesanne oleks võinud olla põnevam - pidime mahajäetud majadest punkte otsima, aga seda tuli meil ka alguses ette ja seda tuleb üldse Xdreamil tihti ette. Et oleks tahtnud väikest vaheldust või särtsu nt eelmine aasta oli suusahüpe, B-rajal olen metsateed ehitanud, palliviskeid teinud, RMK loodusmuuseumis ülesandeid lahendanud....
Aga võimas kogemus oli pääseda Paldiski tuuleparki. Olime seal päris kaua.
Alguses sai imetletud nende suurust ja võimsust, siis lõpuks tekkis veidi kõhe tunne. Labad tegid vahepeal kräuksuvat häält nagu karjuks keegi Hitchcocki filmist ja vahepeal käisid kohinal labade varjud seljataga nagu maanduks lennuk sulle otsa.
Aga ma olen rahul, et käisime. Kindlasti tahaks järgmine aasta jälle minna ja ma olen äärmiselt õnnelik oma meeskonna üle. Mul on nii toredad kaaslased. Nendega võib minna metsa küll.
Enne Xdreami jõudsin käia ka mõnes üksikus trennis - kasuks seegi mulle tundus.
Sattusin kahte välitreeningusse - esimene koosnes harjutustest Linnahalli katusel, et vormi hoida ja teine treening toimus samuti Linnahalli katusel, aga pigem treppidel - nimi oli run/tone. Väga intensiivne trenn ja ma ikka pingutasin nii et toss väljas, aga väga mõnus ja nii tore treener oli.
Panen siia youtube video lingi, kus saate vaadata, millise trenniga tegemist oli. Mina selles videos pole, aga trenn oli just täpselt sama, aga mul on mälestuseks tore pilt küll sellest õhtust.
Kindlasti kui seda trenni tuleb ka järgmine suvi, siis tahaks sinna jõuda.
Üks mu lemmikuimaid treeningkogemusi.
Praegult püüan nüüd varsti leida mingi uue režiimi, kuidas ja millal trenni teha, sest näha on, et sporti tehes on parem nii tervis, enesetunne, energiatase kui enesekindlus ja vaimne tugevus.
Seni aga hoian pea püsti ja vähemalt pistan spordiriided kaasa isegi kui pole kindlat plaani midagi teha, aga tean, et võib võimalus tekkida.
https://www.youtube.com/watch?v=CYRENWT8lz8 - natuke meeleolu ja nalja ka! Vaata ja muiga D
No comments:
Post a Comment