Olen päris tublisti trennis käinud - ikka oma pilateses ja stepfatburnis.
Pilates meeldib mulle ikka väga - kõik on rahulik ja aeglane, aga tegelikult tapvalt raske ja pingutust nõudev. Sa pead olema kogu treeningu vältel väga keskendunud, kontrollima oma keha, hingama täpselt. Sa pole võib-olla higine ülekere pärast, aga sa oled kindlasti varbaotsteni väsinud.
Stepfatburnis on energia, liikuvus, kütad ahju nii et ragiseb ja juba poole peal tilgud higist. Väljakutseks on sammukombinatsioonide meelde jätmine ja treeningu teisel poolel toimuv lihastreening, kus on palju visadust ja jõudu vaja, aga sa oled hüplemisest juba nii väsinud. Aga mulle meeldib ennast piinata D
See kuu proovisin ka uut trenni nimega piloxing ehk siis kokku on pandud pilates ja poks ja vahele on veel lisatud ka vürtsikaid tantsuliigutusi. Ma olen vaimustuses!!!!! Trenn täpselt mulle - lõbus aga tõhus. Ma nii väga pelgasin minna, sest ma pole väga liikuv ja kiire, aga suutsin ilusti jälgida harjutusi ja kaasa liikuda. Mul oli naeratus kogu aeg suul, nii põnev oli. Kahjuks ei oska ma hetkel öelda, kas saan sinna veel minna, sest treening toimub hilisõhtul. Mina saan ju ainult hommikuti käia, õhtused käimised ja tegemised ju erandid. Kirjutasin muidugi kohe oma klubi spordijuhile pika kirja, et vaja piloxing ka hommikul tunniplaani panna. Lubasid koosolekul arutada, loodan, et see pole suusoojaks öeldud. Pöidlad pihku igatahes!
Detsembris jälle plaan proovida uusi trenne. Tahaks esimestel nädalatel hirmsasti punnitada, sest jõulute ajal palju üritusi ja kaur lasteaiast rohkem kodus ka, et eks see kuu lõpp on vaiksem.
See nädal sai ka end ainult korra liigutada - põlv on valutab, võtab juba kolmandat päeva vahepeal lausa lonkama. Olin nädala alguses pika päeva tööl - eks ennegi mul jalad paiste läinud või selg tunda andnud, aga seekord pidin mõõtma päeva jooksul korduvalt trepiastmeid ja ju sai miskit valesti astutud. Loodan nädalalõpuks taastuda.
Toitumisega on ikka killadi - kolladi. Asi polegi halbades valikutes tihti peale, vaid ikka mao ülekoormamises. Ka tervislikku toitu ei tasu liiga palju süüa. Mõtted liiguvad zombidest jõulukinkideni ja põrandapesust selleni kas lapsel ikka päkapikud hakkavad käima ja selline ärevus on kerge kogu aeg sees ja siis ongi tunne, et peaks kogu aeg midagi närima.
Magusat tahaks ka kogu aeg- Kaurile kingiti sünnipäevaks terve koorem sokolaadi ja muud kleepekat ning me lihtsalt sõime kõik ära - ennast veendes, et ahvatlust ei tasu kodus hoida ja hävita vaenlane.
Ühessõnaga eesmärk jätkuvalt - vähendada nisu ja suhkru tarbimist.
Palju küsitakse mu käest kas ma ikka käin veel jooksmas, palju ma praegu jooksen jne - ma lõpetasin septembrist jooksmise, sest mu jooksujalanõud on täielikud juustud ja nad ei toeta enam jalga vajalikul moel - hea kui ma rühmatreeningus kuidagi nendega asjad tehtud saan.
Olen sügisest saadik käinud pisteliselt jalanõusi uurimas ja jalga proovimas, aga valik on liiga suur ja ma kardan, et ma ei leia enam nii täiuslikke jalanõusi kui mu vanad nike-d. Näen kogu aeg inimesi jooksmas, massiliselt ja vahel mõtlen lihtsalt, et näed kui tubli või miks ta nii riides on, aga tihti tunnen end halvasti, et olen lasknud võimalus õues kauem treenida käest. Muidugi ma tean, et rühmatreeningud teevad ka head ja kevadeks/ kevadel ma ikka midagi endale ostan.
Jooksma hakkan kindlasti kohe kui võimalik - panin ka paika, et tahaks see hooaeg osaleda kogu järvejooksude sarjas ja pooled võistlused linnajooksude sarjast. Loodame, et õnnestub igalepoole minna. Tunnen puudust sürrealistlikest kogemustest, mida need stardid, rajad ja finishid loovad.
Täna kustutasin facebooki albumitest pilte ja komistasin kollaazile, mille olin teinud 2012 sügisel. Unistus läbida 21 km. Tol hetkel ma kindlasti ei uskunud, et see tõeks saab. Nüüd aga läigib medal kapiotsas. Kuidas meile meeldib ikka alahinnata ennast.
I run with my head, my heart and my guts - because pysically i dont think i have got a great deal of talent or ability - Steve Jones.
No comments:
Post a Comment