"I am a runner because i run. Not because i run fast. Not because i run far. I am a runner because i say i am. And no one can tell me i´m not. " /John Bingham/
Eelmine
nädal sai ristikese tehtud 6 treeningu järgi.
Lihtsalt
nad ei tulnud, kuid ei saa öelda, et suure vaevaga ka. Olid sellised omamoodi
kõik.
Keerulisust
lisas nädala algus sellega, et olin Rakveres koolis ja päevad olid pikad ning
kurnavad. Vaagisin kas jätta oma kaks jooksutrenni varahommikuteks või
õhtuteks, aga kui ma 5. 30 äratuste
peale ei reageerinud, siis jäid üle õhtud.
Mõlema
jooksu ajal tabas aga mind igivana jooksjate mure - kakahäda -
nii ma siis kihutasin mööda pimedat Rakveret ringi ja mõtlesin, et oli
mul vaja nii kaugele ühiselamust minna. Esimesel õhtul päästis bensiinijaam,
teisel õhtul spordikeskus, kus administraator tegi veel nalja, et neil ei ole
wc- d, olgu olgu tegelikult on, aga maksab 2 euri ja lõpuks kui ta juba mu
suuri paanikas silmi nägi, siis viipas
väga oodatud uksele.
Sellega
muidugi mu seiklused ei lõppenud -
esimesel õhtul olin ma surmkindel, et üks auto jälitas mind. Hakkasin
märkama, et minust sõidab kogu aeg mööda üks ja seesama auto ja hiljem märkasin
teda kahtlaseid manöövreid ning haake tegemas. Tarmo, kes minuga Tallinnas
paralleelselt jooksis küll muutis mind muretumaks telefonitsi, aga lõpuks tõmbusin
siiski aina ühiselamule lähemale. Järgmine kord kooli minnes võtan pipragaasi
kaasa igaks juhuks.
Reede õhtul ootas mind kodus jooksutrenn -
olin äärmiselt veendunud, et minu jalad uksest välja ei jõua, väsimus
oli nii suur ja tahtmine känsti voodis vedeleda, aga ühel hetkel ma ikkagi
lidusin Tarmoga koos mööda Stroomi randa edasi ja tagasi ja jäi veel energiat
ülegi. Ehk siis jooksmise juures kõige raskem ongi kodus välja saada - rohkem midagi keerulist pole.
Kuna
jätkub veel viimaseid nädalaid minu Revali väljakutse, siis nädalavahetus
mööduski seal. Laupäeval bodypump, mis polnudki nii raske kui enda meelest
mäletasin. Pühapäeval Les Mills Tone, millel oli uue kava esitlus ja pikkus oli
ka veidi tavapärasest pikem 75 minutit. See trenn oli küll väljakutse. Veel
rohkem hüppeid, veel rohkem kükke, veel hoogsam, uus lisa oli ka minijooksud ja harjutused kergete raskustega.
Ma olin hingetu ega julgenud oma pulssi üldse vaadata. Ootan huviga kuidas see
kava näeb välja tavatrennis väiksema ajamahuga. Kuna sellele päevale oli
planeeritud 2 h trenn, siis vedasin oma
tudisevad jalad jooksulindile ja higistasin seal 45 minutit. Kui sa arvad, et
sa enam ei jaksa, siis jaksad natukene alati veel.
Kui
nüüd saaks oma toitumise korda – iga päev on erineva - mõni päev süsivesikud, rasvad ja valgud
ilusti tasakaalus ja teine päev kipub süsivesikuid liiga palju olema. Kaloreid
tarbin ka natuke liiga palju. Minu keha ei vaja pooltki nii palju kui minu kahvel
arvab. Aga küll ma pusin.
Miks
oma treeningkoormust 2-3 treeningult 6-7 treeningule järsult tõstsin imestate
võib-olla?
Jah
siin on tõesti väga konkreetne põhjus. Proovin ikkagi uuesti maratoni plaani
võtta. Eelmine aasta jäi treening väheseks ja loobusin – jooksin hoopiski oma
elu parima jooksu poolmaratoni näol Vilniuses. Marathon 100 projekti ma ka ei
pääsenud see aasta ja juba olin mõelnud, et eks siis lükkan oma plaane veel
aasta edasi. Kuid siis tuli 2, 5 nädalat tagasi võimalus saada juhendamist
Jooksupartnerilt ja mulle tundus, et kaotada ju pole midagi, ainult võita. Hetkel
olen suutnud kõik oma treeningud kuhugi sobitada ja tunnen ennast hästi ning
põnevil. Pikk tee on ees – 6 kuud, aga nii ongi hea - jõuan oma jooksutehnikat parandada, kilomeetreid
koguda ja veidi kaalu vahest kaotada. Miks maraton? Aga miks mitte. Kui ma
temast mõtlen, siis järelikult tuleb tema ära joosta. Ja minu trumbiks ongi
pigem vastupidavus kui kiirus. Ja vastupidavust läheb maratonil vaja.
Aga
hakkame siis sättima septembriks!
Tule vaatama mu tegemisi ka instagrammi - https://www.instagram.com/helkudoingsport/
No comments:
Post a Comment