Alles
see oli kui suures tuisus ja krudisevas
lumes tegin oma selle aasta esimesed jooksutrennid eesmärgiga joosta septembris
oma elu esimene maraton. Külmast õhetavatele põskedele järgnes leemendav
otsaesine ja kleepuvad spordiriided kuumadel suvepäevadel. Ja siis korraga,
väga äkki - tuli september - rutuga jõudsin veel kolm väga lühikest
jooksuringi teha ja juba pidi mõtlema, mis selga, mis kõhtu ja mis kell ja
kuidas starti.
Appi ma ei ole valmis! Mul on veel aega
vaja!!! Aga tegelikult see aasta ma olin valmis. Ma olin tööd teinud ja
eesmärgi poole liikunud ning rajal olles
ei kahelnud ma kordagi endas, isegi kui oli valus, isegi kui tempo langes.
Maratoniks
treenimine õpetas mulle, et kui sa arvad, et sa ei jõua, siis tegelikult jõuad.
Et ebaõnnestunud treening on ka hea treening. Et vahel jooksed sa nii nagu sa
kunagi varem pole jooksnud - kiiresti ning tehniliselt hästi aga vahel mõtled
pärast 2 km-t, et see ongi su lõpp. Et tõusule järgneb langus ja langusele
järgneb tõus.
Soovitan kindlasti maratonitreeningutel küsida nõu rohkem teadlikkelt ja käia vahel
ühistreeningutel. Ilma treener Taivota Jooksupartnerist ei oleks ma arvatavasti
see aasta maratonini jõudnud. Eelmine aasta näitas, et mul polnud piisavalt
endal teadmisi, kuidas oleks kõige õigem treenida, milliseid harjutusi teha,
millal puhata. Tänu treenerile arenesin jooksjana päris palju, parandasin oma
jooksutehnikat ja suurendasin kilometraaži hulka.
Treenides
sain teada, et kui sa jätad treeningu ära, siis sa ei saa seda kunagi järgi
teha, sa kahetsed seda mitu päeva. Su varbad muutuvad koledaks, sest nad on
kogu aeg tossudes, kus nad higistavad, villistuvad ja elavad mingit oma elu. Sa
uurid pidevalt kui palju su pulsivöö ja spordirinnahoidja hõõrunud on ning spordikell
on pidevas laadimises. Naabrinaine vaatab kummastusega kui jälle su
trenniriided kõlguvad õues pesunööril ja kohalikud põõsad ei ole tuttavad
ainult kohalikele koertele, vaid ka sulle. Sa võid pikalt rääkida sokkidest
ning tead nüüd, et joosta võib 100-l erineval moel.
Sa
mõtled pidevalt, millisel rajal oleks mõistlik järgmine jooksuring teha ning Eesti
terviserajad on su suurim fänn Instagrammis. Õhtuti nuputad, kuidas võimalikult palju kaasata oma pere,
sest nendega koos on kõik parem.
Sest
alati pole kõik hea - sa puutud kokku
inimestega, kes tekitavad tunde justkui sa oleksid ebanormaalne oma hobiga. Sa
puutud kokku inimestega, kes tekitavad sinus häbi oma keha pärast. Sa puutud
kokku inimestega, kes proovivad su edusamme madaldada. Oli mul ka päevi, kus
hakkasin endas kahtlema. Me kuulame väga hoolega, mis meile räägitakse. Me
kuulame väga hoolega, mis me ise endale räägime. Õnneks ma suutsin endale piisavalt
tihti öelda, et tuleb fookust hoida ja keskenduda võrdlemisele ainult iseendaga
ja olla uhke minu saavutuste üle – olgu selleks siis kas või kõige aeglasem
kilomeeter teiste arvates.
Soovitan
leida toetust perelt või sõpradelt. Minul on väga vedanud toetava perega - tänu nendele said päris paljud trennid tehtud
kui ma olin väga väsinud, negatiivne ja vahel ka laisk. Nad tassisid mu
veepudelit, jälgisid aega kui vaja või lugesid meetreid, tegid mu blogi ja
Insta pilte või rohkem isegi unustasid neid teha ja kui vaja kurjustasid, kui
vaja, lükkasid takka, innustasid, jooksid kaasa ning kiitsid kui oli põhjust.
Kogu
perega osalesime see hooaeg jälle ka Pargijooksudel. Pargijooksudel osaleja ei
pea olema suur jooksuhunt. Rajad on küll erineva raskusastme ja maastikuga
hooaja jooksul, aga kõik on vaid 4-5 km pikad ning tehtavad. Kes ei taha
joosta, saab ka orienteeruda. Aga selles mõttes ideaalne võimalus üks kord
nädalas teha mõnus trenn sattudes terviseradadele ja parkidesse, kuhu muidu sa
ei läheks kolmapäeva õhtul jooksma. See rikastab sinu treeninguid või on hea
võimalus alustada nendega. Suvised kolmapäeva õhtud olid mu lemmikud ja tunnen
neist juba praegu väga puudust.
Lisaks
maratonitreeningutele juhtus nii et osalesin see suvi ka Eesti Ekstreemjooksu 4
etapil - Tehvandi Mäejooksul (rullirada
lõpus ronimine suusahüppetorni), Saku Ekstreemjooks (maastikujooks tehis- ja
looduslike takistustega), Tartu Ekstreemjooks (takistusrada Raadi lennuväljal)
ja Viljandi Ekstreemjooks (lossimägedest aina üles). See ei olnud mul
planeeritud, aga Xdreamil osalemine jäi see aasta ära ja kuskil minu sees on
nälg katsumuste ja väljakutsete järgi ning loodus tühja kohta ei salli. Need
jooksud olid rasked nii mentaalse kui ka maastiku ning takistuste poole pealt.
Rajameister oli igakord ikka vaeva näinud. Aga need jooksud olid ka nii
põnevad, ma sain tunda end tõelise seiklejana, kasvatada endas vastupidavust, sitkust,
osavust, kavalust, strateegilist mõtlemist. Kahjuks minu maratonitreeningud
muidugi väga ei toetanud seda laadi jooksu -
see aasta lõpetasin nad kõik ikkagi puhtalt tahtejõuga. Kui ma järgmine
aasta peaksin sarjas osalema, siis kindlasti peaks treeningutele lisama juurde
jõusaali ning spetsiifilisemaid jooksutrenne -
rohkem mäkkejooksu, ronimist, raskemaid maastikke.
Kui
tavaliselt mul viimastel aastatel on kokku tulnud umbes 260 jooksukilomeetrit
aastas, siis praeguse seisuga olen juba jooksnud võistlused ja treeningud kokku 918 km. Ja tunne on, et see
number võiks isegi suurem olla, see on võimalik päevaplaani mahutada samamoodi
kui töö, pere ja muud tegemised.
Kui
nädal pärast maratoni möödus jooksu vabalt, puhkasin, käisin korra ujumas,
jalutamas ja sain külmetuse, siis kindlasti plaan on järgmiseks hooajaks
eesmärgid paika panna, tegevus – ja ajakava luua ja püüda vormi hoida paremini
kui mul see eelmine aasta õnnestus.
Jooksmine
jätkub!
https://www.instagram.com/helkudoingsport/
https://www.pargijooksud.ee
http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/
http://meieliigume.ee/
http://www.jooksupartner.ee/
No comments:
Post a Comment