Tallinna Maraton - 42 km

I'm on the highway to hell
On the highway to hell
Highway to hell
I'm on the highway to hell

No stop signs, speed limit
Nobody's gonna slow me down
Like a wheel, gonna spin it
Nobody's gonna mess me around
Hey Satan, paid my dues
Playing in a rocking band
Hey mama, look at me
I'm on my way to the promised land, whoo!

Highway to Hell

AC/DC

Kuskil 31 km-l kärutas üks heas tujus jalgadeta vanamees makk üürgamas ratastooli küljes meiega hoogsalt kaasa ja just see AC/DC lugu tuli siis kui pidasin endaga aru, mida paganat ma selle valuga ette võtan, mis puusa lõi. Ilmselgelt tundus mullegi korraks Maleva ja Kopli tänav highway to hell, kuid valu on ajutine, emotsioonid -  need jäävad sellest jooksust igavesti meelde. Järelikult tuleb edasi liikuda, olla tänulik, et mul on  jalad, kus valu tunda.

Aga algusesse – nädal enne maratoni püüdsin korralikumalt magada ja tegin veel kolm lühemat jooksutrenni. Lugesin läbi kõik Marathon100 artiklid maratoni kohta ja olin kohutavalt paranoiline söögi suhtes. Üks õhtu otsustasime kodust väljas süüa ja kui Tarmo pakkus Little Indiat, siis pidin siruli kukkuma -  ilmselgelt reegel nr 1 on, et enne maratoni ei sööda Little Indias. Sabotaaž . Valituks osutus kõhule tuttav Da Vinci pasta pesto, sibulamarmelaadi ning kitsejuustuga -  ehk siis süsivesikud ja oliiviõli. Olen seda usku, et keha ei pea vastu ainult ohtratel süsivesikutel, vaid kui need varud on kasutatud, siis läheb vaja rasvavarusid. Nii sai ka järgmisel päeval kui Tarmo kodus pasta party tegi suurem amps avokaadot roa kõrvale söödud. Samuti ei söendanud ma uuesti katsetada geelidega -  mul on kogemus, kus sain geelist mitme päevase maovalu, nii et otsustasin, et ei võta ühtegi kaasa ega tarbi rajal. Mulle tundus, et ega ka enamik teisi ei saanud tarbida oma geele, sest esimesel 10 km-l oli tee kaetud kaotatud pakkidega. Korra tegin proovijooksu ka Salvesti smuuti Smushiega -  toitev ja kerge pakk, aga kahjuks jooksu ajal magu ei võtnud vastu. Nii et läksin taskud tühjad ja väga normaalne oli- ilma ma oma energiast ei jäänud – rajal oli tõesti iga 4-5 km tagant joogipunkt, enamikes pakuti ka muud snäksi. Ise võtsin mõne rosina, apelsiniviilu ja lõpus veidi suhkrut. Põhiliselt tarbisin vett.

Maratoni hommikul jõin tassi piparmünditeed, sõin banaani ja veega keedetud kaerahelbeputru, mille  silmaks või. Spetsiaalselt keetsin just neid kõige robustsemaid helbeid, et kõht oleks kaua täis.

Kuigi sain numbriga ka väga kauni sinimustvalge särgi, siis paranoia minus teadis rääkida, et reegel nr 2 on, et ühtegi uut asja ei tohi seljas ega jalas olla. Nii et selga läksid mul väga sisse kantud, palju võistlusi näinud ja hoolikalt läbimõeldud riided ja jalanõud. Ja kõik oligi selle koha pealt ideaalne -  temperatuurile vastav ja ei ühtegi villi jalgadel. Spordirinnahoidja hõõrus küll veidi verele hoolimata, et teipisin ohukohad. Kahjuks pole ma seda koodi veel murdnud – pikkadel jooksudel ükskõik, mida kandes juhtus nii terve suvi. Aga jooksu ajal ma õnneks ei pööranud sellele tähelepanu, märkasin seda ebamugavust alles finišis.

Vabaduse väljakule läksime ratastega, mis oli hea soojendus -  võimelda väga ei jõudnud, aeg kulus päris ruttu asju ära andes ja wc käies. Mulle väga meeldis, et kõik oli väga koos, lähedal üksteisele. Stardikoridori astusime 10 minutit enne starti, õnneks olime Tarmoga samas koridoris -  hoidsin veel viimase hetkeni tal käest kinni ja palusin oma keha, et ta rahuneks, sest mind ajas kohutavalt öökima. Närvid. Korrutasin kogu aeg endale, et mul läheb mu hommikusööki vaja.

Ja siis ma juba jooksin ja jooksin järgmised 5 tundi ja 25 minutit. Kuna ma ei olnud ju kunagi nii pikka maad jooksnud enne, siis mul polnud aimugi, mis mu aeg võiks tulla ja kuidas mu keha käitub. Ütlen ausalt, kartsin, et ei mahu ajalimiiti või pean ainult põõsa vahet jooksma nagu väga paljud teised jooksjad. Hirmul on suured silmad.

Kõht oli mul siiski korras ja tempo lubas ka kiire arvutuse põhjal, et küll ma kohale jõuan enne jooksupeo lõppu. Esimesed 30 km möödus väga kiiresti -  nautisin tohutult, et oli üks rada, mis sonkles mõnusalt mööda Tallinna linna. Kõik teed olid mulle tuttavad -  teadsin täpselt kui pikad otsatumad lõigud on ja mis järgmise nurga taga peitub. Ma ei usu, et palju saavad tõdeda, et iga kilomeeter oli jalgadele tuttav. Silme eest käiski läbi palju toredaid mälestusi trennidest perega ja üksi. Mu lemmik lõigud oli Vabaõhumuuseumis ja Kopli kalmistupargis -  teekattevahetus ja puud. Kõige vähem meeldis mulle Stroomi ranna uss -  sealt jooksid poolmaratoni omad juurde ja läks veidi kitsaks. Samuti möödus minust seal 5 h õhupall ja mul polnud jaksu neil sabas püsida -  tuju läks veidi halvaks. Olin püüdnud päris hoolega neid enda selja taga hoida. 30 km peal olin siiski veel 5 h graafikus -  3.40 oli aeg sealses vahefinišis. Aga siis algas maraton nagu nad ütlevad -  viimased 12 km võitlesin puusavaluga. Nüüd mõtlen, et pagan tüdruk, miks sa seda alla ei neelanud, aga rajal võtsin vastu otsuse liikuda edasi nii et vähem valu oleks ja tänu sellele läbisin viimast 12 km ajaliselt päris pikalt - 1.45.

Viimased 2 km siiski sain võimaluse valu unustada ja lõpetada positiivse noodiga. Tarmo onu oma perega olid spetsiaalselt raja äärde tulnud lehvitama, kunagine koolivend Aivar märkas mind ning sörkis päris pikalt minuga kaasa püüdes meeleolu hoida, kui rada möödus Peppersack´ist, siis mu endised töökaaslased olid kõik hõiskamas ning muidugi Tarmot ei saanud mitte tähele panna -  see röökis oma hääle ära. Hullpea! Märkasin teid kõiki ja tänu sellele energiale jaksasin naeratades lõpuni joosta ning isegi veidi spurtida viimased meetrid lõpus.

Elus esimest korda siis sain nautida maratonijooksja privileege ja mütata maratonialas -  kahjuks söögiisu mul polnud -  nautisin ainult jogurtit  ning kuuma mustikakisseli. Aga sain 15 minutit massaaži, mis oli nii hea, sest kõndida oli päris valus. Pelgasin, et kuidas küll rattaga koju  sõidan, aga täiesti müstika -  10 km jalgrattal oli imelihtne -  ei mingit valu ja päris mõnus. Aga kui ratta pealt maha tulin, siis  ei saanud 7 trepiastet ka astutud.

Pesus värisesin juba nagu haavaleht ning kõik kohad andsid tunda. Eile ei saanud üldse kõndida, vaevu liikusin toas ringi, aga siis ohh imet täna on kõik peaaegu korras -  lihtsalt veidi väsinud veel ja mõne liigutuse ajal tunnen puusa. Mõtlen, et see massaaž ning rattasõit ikkagi tegid vast head. Rajal mõtlesin, et võib-olla jooksen mõne aasta pärast uuesti maratoni, et 21 km on rohkem minu ala. Täna mõtlen, et jaa 21 km on kindlasti rohkem minu ala, aga mõne aasta pärast peaks kindlasti uuesti maratoni jooksma. Esiteks peaks selle 5 h õhupalli ikkagi kinni püüdma ja teiseks teate -  maraton oli väljakutse, kuid sugugi mitte nii raske kui ma arvasin. Ma ikkagi olen pikamaajooksja. Ja kas ma mainisin, et medal on nii ilus ja suur!!! Ainuüksi medal oli seda pingutust väärt.

2 aastat unistamist ja 6 kuud treeninguid ning eesmärk saigi täidetud -  ametlikult 42 km omanik. Kõik on võimalik. Paljud on küsinud miks, miks sa tahad joosta nii pikka maad, milleks? See tunne finišis  -  võitmatu tunne. Keegi ei saa seda kuidagi vähendada, sest sa tead täpselt kui mitu kilomeetrit higi ja verd sa sellesse panid. Mulle meeldib see strateegia loomine, planeerimine, mis pikamaajooksuga kaasas käib, kuidas su aju töötab kogu aeg -  sa analüüsid igat väikest detaili, tunnet ja teed vastavalt sellele käigud. Mulle meeldib, kuidas see annab võimaluse ületada ennast, nihutada piire ja isegi kui midagi ebaõnnestub, siis on ainult võimalused edasi areneda. See muudab mind tugevamaks. Ja ma võin seda teha. Ma lihtsalt võin seda teha. Finishing a marathon is a state of mind that says anything is possible.