All my cages were mental.

Septembris tuli kokku 759 km aktiivset tegevust, millest ratas moodustas 491 km. Tegin kaasa ka Tallinna Maratoni kombos, seekord sai  maratoni  joosta mitmes osas, kus läbisin 10 km, 9 km, 2x 8 km ja 7 km vahemaa ja veidi pudinaid peale. Kuna  jooksmist oli suvel vähem olnud teiste tegevuste kõrval, siis oli kahtlusi vormi suhtes, kuid pideva positiivse sisekõnega tulid väga head jooksud. Olin hästi rahul, et end kirja panin, see sundis mind mugavustsoonist välja tulema.

Septembrisse jäi ka kõnnimaraton 43,7 km, mille tegin ühel mõnusal sügispäeval peaaegu 10 h-ga. Päris põnev oli, et kuidas vastu pean, kas hakkab igav, kas hoian planeeritud tempot. Igati läks nii nagu olin mõelnud välja arvatud üks lisa kilomeeter. Alguses oli mulle seltsiks poeg, siis pakkus veidi seltsi mu mees. Kõndimise teises pooles aitas  keskendumine podcastide kuulamisele. 

Viimastel kilomeetritel tegin veel perele kõne, et nad mind innustaks vastu pidama. Kokku kolm wc pausi, kaks söögipausi ja üks soki vahetus ja hea meel, et tehtud sai. 

Oktoobris tuli aktiivuskilomeetreid kokku 872, millest 532 km ratas.

 

Oktoobrisse jäi minu kõige lemmikum võistlus -  Eesti Maastikumaraton. Minu kolmas aasta 25 km-i matkarajal. Soovitan kõigile see rada ette võtta -  imeline rännak läbi kauni looduse ja riukalikke radade ning vahvate teeninduspunktidega. Korraldajad on muide Eesti kõige ägedamad seiklussportlased - Estonia ACE Adventure/ La Sportiva. Elasime neile just Prime vahendusel kaasa saates World´s Toughest Race: Eco-Challenge Fiji -soovitan kõigile vaadata.

Minu poolest võiks Maastikumaraton olla iga kuu.   Kaur oli eriti tubli see aasta -  tema jooksis (mina matkasin enamus rajast) ja parandas oma eelnevat aega 42 minutit. Abiks oli see eelmise aasta kogemus  ning Tarmo oli osa rajast tempomeistrina kõrval. Hästi uhke!

Viimased 6 kuud (mai-oktoober) võtsin osa  ühest liikumis-challenge´ist. Väljakutse eesmärk oli koguda puhkeajal poole aasta jooksul võimalikult palju aktiivsustunde.

Olin juba detsembrist rohkem liikuma hakanud, aga koroonaga seoses jäid märtsis mitmed trennid ära ja olime muutunud perega väga koduseks.

Aprillist hakkasime mängima õues jalgpalli, sest lapsel oli vaja  kehalise tunde teha. Rohkem võtsime ette matku, et sotsiaalselt distanseeritud olla, pead selgeks saada ning hingele toitu pakkuda.

Mais väljakutse alguses oli mõte aprillis alustatud liikumist jätkata ning kinnistada. Mai lõpus sai mõeldud, et prooviks jalgrattaga tööl käia -  umbes 30 km päevas.

Juunis võttis rattasõit ilusti ilmet, matkasime  aina ägedamadel radadel. Peale ema ootamatut surma aitas aktiivne tegevus stressiga toime tulla.

10.juulist muutusid mu käimised/tegemised/sõidud igapäevaseks -  sellele aitas kaasa meie pere uus liige -  eelnevalt emale kuulunud koer. Tihedale rattaga väntamisele ja mõnusatele matkamistele lisandusid päris suured jalutusringid uue pereliikmega. 

Augustis võtsin eesmärgiks liikuda rattaga mitte ainult tööle, vaid ka muid asju ajama-  raamatukokku, hambaarstile, kalmistule. Samal ajal hakkasid ka väljakutses osalevad konkurendid tunduma järjest püütavamad ning see tekitas tahet pingutada ekstra. Eneseusk kasvas. Tundsin, et vajan midagi oma ellu, mis aitaks mul ennast tunnustada, väärtustada, tunda olulisena. Sain oma tegevustest oksütotsiine ja  serotoniine, kuid dopamiinid ning endorfiinid olid puudu.

Septembris muutus kogu mu aktiivne tegevus väga eesmärgistatuks, planeerituks. Tegin pidevat konkurentsi seiret, arvutasin tunde, olin liikvel iga ilma ja enesetundega. Muidugi hakkas ilmnema kõiksugu lõbusaid nüansse nagu ma kogusin pigem kilomeetreid kui tunde Korraga oma elus olin liiga kiire, pole kunagi ennem seda probleemi olnud. Iga kord kui Nõmme mäest alla sõitsin väntasin aga juurde, et näha kui suureks kiirust ajada on võimalik.  Rattaga saab sõita kiiremini või sama kiiresti kui poisid autoga koju või Kaur trammiga trenni. Tallinn muutus nii väikeseks. 

Mingil hetkel jõudsin arusaamale, et konkurentsis püsimiseks pean rohkem rõhku panema kõndimisele.  Kõndimisest tulid ka konkurendi tunnid. Võtsin ette jalgsi tööle minekuid ja tulekuid.  Positiivne oli, et sain kuulata palju häid podcaste (The Joe Rogan Experience, Jameela Jamil I weigh, Lewis Howes School of Greatness), testida jalanõusi, uurida põnevaid surnuid linde (kahju muidugi, et nad surid) ning kohata ootamatuid vastutulijaid nagu siil Kristiines. 

Pildistasin mõned linnud üles, et neist rohkem teada saada -  miks nad linna sattusid, miks nad seal hukkusid ning mis linnuga tegu. Kui näiteks punarinda ja laulurästast olen ka looduses näinud, siis näiteks metskurvits oli minu jaoks uus liik. Nad võivad elada kuni 18 aastaseni. Meenutas tikutajat või soorüdi. Miks sattus see erakliku eluviisiga lind Liivalaia tänavale, kui muidu leiab teda kuuse- ja segametsast?

Siili pärast olin ma ka üsna mures. Alguses  üllatunud teda nähes, filmisin teda vudimas. Kuid kui ta aga ehmatas mu peale ja seisma jäi, siis eemaldusin. Ma ei tahtnud seada teda ohtu, et ta ei jõuagi järsku sinna kuhu teel oli.

Ühesõnaga tasub enne kojamehi/tänavapuhastajaid kõmpida.

Mündi teine pool oli, et käimine on igav minu jaoks. Eriti kui on pime, kõhe ja kedagi ei liigu. Ja ma suutsin ka käia liiga kiiresti. Mulle pigem sobib matkamine ja looduses jalutamine, kulgemisel peab olema seikluslikkust.

Arvestades kui palju ma liikusin ja tegin, siis sellest postitasin ainult murdosa oma aktiivset tegevust populariseerivasse instagrammi. Tundsin, et tahtsin jagada ainult neid tegevusi, mida teised ka teha võiksid. Paljud tehtud tegevused ei tundunud lõpuks tervisele head (pikad kõndimised linnatänavatel) ega ajaressurssi arvestades ka mõistlikud.

See andis tunda oktoobri alguses - saabus murdepunkt. Mõte keerles ainult enese võrdlemise ja võistlemise ümber. Fookus kadus iseendalt ära. Liiga palju jälgisin seda, mida teised asjaosalised rääkisid või tegid. Ühel hetkel mu keha ütles ülesse -  olin juba ju üle 3 kuu iga päev monotoonselt oma keha kurnanud. Vaimu kurnasid lisaks muud isiklikud võitlused -  ühel päeval andis tunda puus, teisel selg, kolmandal sääred, neljandal ajas lihtsalt öökima. Pere raputas pead.

Ühel pühapäeval  lihtsalt magasin ja tegin koduseid toimetusi. Jalutasin siiski 20 minutit koeraga, et ahel ei katkeks. Seda pühapäevast puhkust oli nii vaja kuigi tundsin hiljem süümepiinu.

Sealt edasi ma koormust muidugi ei vähendanud, vastupidi tõstsin isegi. Kõik, mis ette võetud tuleb ka lõpetada. Endast tuleb anda parim.

 Oktoobri teises pooles püüdsin  oma toitumist rohkem jälgida, natuke mitmekesistada oma tegevusi - lisasin päevakavasse natuke venitamist ja  ringtreeningut. 

Kõige rohkem püüdsin oma mõtteid korrigeerida - keskenduda iseendale, mitte rääkida negatiivsetest asjadest. Olles positiivne ja mänguline on rasketel hetkedel, keerulisi asju tehes, raskeid otsuseid vastu võttes kohe palju parem olla.

Kui ma sain aru, et jään napilt teiseks, siis mingi krõgin krõgises mu sees. Jälle üks rõngas, kust ma läbi ei hüpanud. Maik suus oli pettumusest kibe,  kuid samas on elu õpetanud, et kaotus õpetab rohkem elutarkust kui edu. 

Kuigi ma ei võitnud  tiitlit ja auhinda, siis selle 6 kuu jooksul võitsin ma teadmisi kividest, lindudest, põdrakärbestest. Rännakutelt leitud kvartsikristallid kaunistavad mu kaminasimsi. Nüüd tean, et olen jalgpallis ründaja. Olen läbi teinud paljud matkad, millest olin juba ammu unistanud. Tean, et mu koer ei hooli madudest ja kitsedest, aga teda erutavad jänesed. Sain teada, et meie maja kõrval pargis on kreeka pähklipuu. Tunnen vähem hirmu põdraga kohtumise ees, rabaaukude ees ja sõjaväetunnelite ees.

Õppisin tundma ja sõin uusi seeni ja marju. Läbi kogemuste sain teada, et rattaga ei tasu äkiliselt pidurdada, suured autod ei näe mind, autod sõidavad vahel vastassuunas. Lahtistest kaevuaukudest saab teatada telefonil 14410, et kui jääd sajab taevast alla, siis on retuusidega väga külm rattaga sõita.

Võitsin 3388 kilomeetrit aktiivset liikumist oma Endomondo kontole 6 kuu jooksul (kokku aastal 2020 3730 km seni), 500 tundi aktiivset tegevust viimase 6 kuu jooksul.

Võitsin teadmise, et kui natuke kastist välja mõelda, siis leiab häid lahendusi. Kui natuke hull olla, siis võib saavutada tulemusi, millest sa ei osanud isegi unistada. Teadvustasin, et teistele ei paista välja kui palju sa pingutad, sain teada, et olen väga, väga vastupidav ning sihikindel.

Kõige suurem võit selle ligi 4000 kilomeetri juures aastal 2020 on olnud, et olen saanud olla rohkem oma perega koos kui kunagi varem -

just kvaliteet aega viites. Raskused, mis endast olen sellele aastal läbi lasknud oleksid mind murdnud palju rohkem maha kui praegu nad seda tegid.

Aktiivne liikumine on äärmiselt oluline vaimse ja füüsilise tervise parendamise püramiidis, probleemide lahendamise valemis, emotsioonide üle keemise vähendamisel ja on imeline liim, mis liidab inimesi kokku. 

Kaks nädalat on väljakutse lõpust nüüd möödas ja maadlen veel suure väsimusega ning

mõtetega, et millist konti järgmisena närida. Netflix, raamatud ja argitoimetused on suurepärased, siis juba tunnen rattasõitudest puudust ning mingi eesmärgi saavutamisest. Eks näis, mis välja mõtlen. Liikumiseni, teeme ikka mitu tiiru Eestile peale aastas!

https://www.instagram.com/helkudoings/