9.
juuni oli Narva Energiajooks. Jooksin oma kolmanda poolmaratoni – tubli 21,1
km. Aeg 2.23.56. Ütlen kohe, et see tulemus oli mulle väga meeldiv üllatus. Ma
ei läinud väga suurte ootustega, sest olen stabiilsemalt trenni teinud ju vaid
mõne kuu – pärast septembris toimunud Vilniuse poolmaratoni (sealne aeg
2.24.49) oli trenn väga minimaalne ning olin ka kaalus juurde võtnud, et
põhimõtteliselt alustasin talvel ju jälle nullist. Ma polnud kevadel kunagi
poolmaratoni jooksnud, ikka sügisel ehk siis hetkel, kus tavaliselt olen hooaja
parimas vormis. Kuna see aasta pean maratonivormis olema sügisel, siis tuli
poolmaraton sättida varasemaks. Narva ei olnud siiski kindel enne kui kaks
nädalat enne võistlust. Õnneks lõpuks selgus, et töögraafik oli sobiv ja sain
endale seltsiks Tarmo onu, kes jooksis Narvas oma esimese poolmaratoni ja kohe
alla kahe tunni.
Tegelikult
hommikul polnud miski väga sobiv - sain ainult 5 h magada, sest tööpäev lõppes
nii hilja ja hommikul pidin väga vara tõusma, sest Narva on pikk tee sõita
- olin nagu öökull silmad krõllis ja
juuksed sassis, hüppasin 10 minutit enne minekut voodist välja, unustasin hulga
asju koju ja õnneks poole tee peal Olerexist sai putru.
Kartsin
kohutavalt oma kõhu pärast - 21 km
jooksul jõuab väga palju ebavajalikke pause teha kui tahta, aga õnneks ei olnud vaja
peale joogipunktide lisa peatusi teha. Mul oli eelnev päev väga täpselt paika
pandud, mis sõin ja jõin - hommikul
kaerapuder nagu ikka tavaliselt, päeval viinamarjamahla, roheline smuuti
avokaadoga ning lõunaks lõhe ja avokaado, natuke maiustasin viigimarjadega, mis
kaetud šokolaadiga, õhtul peedimahla ning enda keedetud rabarberikisselli. Sobis
mu kõhule, seedimisele ja andis piisavat energiat. Mõte oligi võistluspäevaeelne
menüü paika saada ja läbi katsetada, et maratoni ajaks oleks kõik paigas ja
läbi proovitud. Miks sellised valikud -
viinamarjamahl annab glükoosi, kook ja pasta liiga rasked minule, nii
tunduski viigimari ja kissell olevat hea asendus. Kissellis olev kartulitärklis
on sama süsivesik, mis pastas. Ja siis kuskilt lugesin soovitust enne
süsivesikute tarbimist laadida rasvu ehk lõhe ja avokaado. Mõte peaks olema, et
kui vähendada süsivesikutest saadava energia osakaalu rasvadest saadava
suurendamise arvel, siis antakse organismile selge signaal, et nüüd tuleb
hakkama saada rasvadest saadava energiaga. Organism ei suuda ka lõputult
omastada süsivesikuid ja toitumine peab olema
mitmekülgne. Minul siinkohal muidugi arenemiskoht, et tervislik
toitumine peaks olema pidev, mitte ainult enne võistlust. Pikamaajooksjal on
oluline nii toidust saadav energia kui ka mõju seedimisele ning kehakaalule. Mida
rohkem kaalu on vaja endaga kaasas kanda, seda suurem on vajamineva
hapnikukogus ning oled aeglasem.
Aga
võistlusest endast - start ja finish
olid väga kaunil jõepromenaadil, mis ühest küljest oli ääristatud
bastionimüüridega ja teisel pool oli näha Eesti ja Vene Föderatsiooni piir. Mitmetes
blogides jooksjad tõid välja, et neid üllatas, et jooks algas tõusul, kuid ma
ei pannud seda ärevuses tähelegi. Ootasin enim lõiku läbi Kreenholmi, mis oli
tõesti vahva ja tõi meeleliigutuspisara silma. Mul on Kreenholmiga suurepärased
mälestused - üks Xdreami etapp oli seal.
Kogu rada hõlmas Kreenholmi territooriumi ja saime Katrini ja Kätliniga iga
sentimeetri läbi puurida. Üks meeldejäävamaid võistlusi.
Kahjuks
Kreenholmi kilomeetrid jäid lühikeseks ja pikem ja nürim lõik oli ees ootamas
- kui esimesed 10 km läksid väga
kiiresti linnas sees, siis pikk sirge lõik linnast välja maanteel 4-5 km üht ja
teistpidi sisaldas mu aeglasemat kilomeetrit ja ohtralt sisemonolooge. Selg
sirgu! Käed käima! Lihtsalt jookse! Palavus pole väsimus! Vaata ainult ette!
Võta valu omaks, see on osa sinust! Ole uhke enda üle! Samuti jälgisin vahepeal
oma kilomeetriaega ja püüdsin ennast edasi sundida kui väga langema kiirus
hakkas. Aga jaa sellel lõigul paistis päike selga
ja pähe ning janu oli meeletu. Kuigi tean, et vee pähe valamine aitab
paremini kui joomine niisama, siis seekord kaotasin enesekontrolli ja jõin
liiga palju. Viimasel kilomeetril tundsin kuidas magu oli veest punnis ja
loksus ebameeldivalt. Õppetund - ära
ahnitse. Õnneks suuri ebameeldivusi ei olnud, kuid pulsivöö hõõrus meeletult ja
ükskõik kuidas ma teda ei sättinud, siis finihisse jõudes oli mu nahk verel.
Alles mõni päev tagasi vaatasin, et saan hakata uuesti kandma, et on paranenud.
Järgmine kord teibin ohukohad ära. Parem jalg oli ka vahepeal imelik,
aga püüdsin sellele mitte mõelda ja kahe
päeva pärast oli kõik korras. Mõni kilomeeter sai jälgida, kuidas kiiremad
vastu tulid - nägin ära võitjate
pingutused ning püüdsin silmadega Tarmo onu leida ja meel oligi rõõmus kui
saime tervitada rajal.
Kõik
raske saab alati mööda ja nii kulges viimane lõpp mööda promenaadi finishi
poole juba üsna lennates. Jõudsin veel mõelda kui hea meel mul oli, et tulin, kuidas Narva jääb
meelde positiivse elamusena kui medal riputatigi kaela. Hästi ilus läikiv
medal. Silm kippus märjaks. Teadsin, et aeg peaks mulle ka meelejärgi olema,
kuid ei jõudnud enam lõpus arvutada, sest olin oma kella veidi varem käima
pannud. Kui lõpuks teadvustasin, et 1.33 minutit parandasin Vilniuse aega oli
hea tunne küll. Aeglaselt aga ikkagi toimub areng. Kindlasti poolmaraton on
selline distants, mida lähen tulevikus veel läbima ja mille aegagi sooviks
parandada. Nii et võib-olla satun Narva veel, kes teab. Rada oli sobiv,
korraldus hea ning meelitada nad ka oskavad kauni asukohaga, vahva medali,
põneva rajavideo ning lõpetajavideoga, kust oli päris hea vaadata oma lõpusamme,
mis andsid aimu, et mõned kilomeetrid oleks jaksanud veel.
No comments:
Post a Comment