Esimene
etapp Xdreamist on siis tehtud ja seekord käisin oma meeskonnaga C- rajal!!
Seekord alustasime ettevalmistust Kätliniga sellest, et tuli leida endale uus
meeskonnaliige. Meie eelmised ägedad tiimiliikmed ei saa see hooaeg osa võtta
ja otsing kulges alguses isegi suurte raskustega. Minu veenmisoskused ei
kandnud vilja päris pikka aega, kuid lõpuks leidsime Kairi. Kairi polnud enne
Xdreamil käinud aga arvas, et ta võiks proovida.
Mina käisin eelnevalt läbimas ka Xdreami lihavõtterada Paljassaares, mis oli avatud kõigile ja sai minna just sulle sobival ajal läbima vist 2- 3 nädala jooksul. Kuigi see on minu kodukant ja seal päris palju rattaga sõidetud ja jalutatud, siis ikka suutis rada üllatada - vanades mahajäetud sõjaväe hoonetes me kolamas polnud käinud.
Mõned olid päris suured ja uhked ja teised üsna pimedad ning räpased hirmsad kohad. Meil oli ka laps kaasas ja see oli väga hea hetk talle orienteerumise ja seiklemise pisikut edasi anda ja tal oligi väga põnev. Kindlasti võiks Xdreami meeskond nende ajutiste radadega jätkata.
Logistika
sujus meil ka väga hästi arvestades, et Uniküla oli kaugel ja täiesti võõras
koht meie jaoks.
Suurim
hirm oli ilm - eelnev päev oli kohutav
vihma-, lumetorm ja temperatuur väga madal. Kuna ise olen kahel korral Xdreamil
alajahtumise / suure külmaga võidelnud, siis tekkisid väiksed hirmud - ja mis sa siis teed – lähed neid ületama!! Niisiis
päev enne Xdreami selle suure külma ja tormiga läksin mina Reval Spordi
välitreeningusse - muidugi teist sellist
hullu ei ole ja ma olin ainuke registreerunu. Treener Bret tõmbas tuulejopel
luku kurguni kinni ja tuligi minuga jooksma. 35 minutiga olime läbimärjad ja
külmast puretud, kuid minu hirm oli poole väiksemaks muutunud. Suured tänud
vaprale Bretile!
Üllatuseks
meie Xdream algas kanuuga, mis osutus suurepäraseks, sest hiljem poleks
lihtsalt selleks enam jaksu nii palju olnud. Kanuu on meile alati palju
rahmimist ja nalja pakkunud, sest kuigi me muutume iga etappiga osavamaks, siis
kõrvaltvaataja võib siiski meie pärast muret tunda. Seekord oli Kairist palju
abi – ta juhtis meid ja proovis head rütmi tekitada ja me tõesti liikusime
päris kiiresti edasi. Minu kaart oli muidugi pärast kanuud juba vettinud puder.
Pärast
kanuud tuli meil isiklikult päris mitu tundi seiklemist rattaga – esimesed punktid
leidsime ladusamalt, aga mida rohkem sügavamale Vooremäe metsa jõudsime seda
ühesugusemaks maastik meie jaoks muutus ja oleksime pidanud rohkem kaarti
süvenema, kippusime ringi kihutama ja tuulama, sest meile tundus, et ala, kus
punktid asuvad on kindlasti suurem ja laiem -
tegelikult oli ala palju väiksem.
Aega võttis aga asja sai, aga me
leidsime kõik punktid üles ja ei saanud trahve, mis on minu jaoks üpris
oluline.
Maastik
oli tõesti kütkestav, palju tõuse ja languseid - jalad ikka said korraliku trenni.
Jalaorienteerumine oleks võinud mujal olnud – see hõlmas sama ala, kus oli ka
rattaosa olnud, aga asja õnneks tegi huvitavamaks 3D kaart, mis meile pihku
suruti. Väga originaalne idee korraldajate poolt ja me isegi leidsime ühe
punkti seda mudelit kasutades üles, aga ülejäänud punktid võtsime ikkagi
tavalise kaardiga. Mu lapse Lego mehed tunnevad nüüd rõõmu nendest 3D
maastikest.
Voltimisülesanne
oli täitsa tore - hea et oli üks kaart
veekindlast materjalist, sest teistest kaartidest küll midagi enam voltida
poleks saanud. Korraks hakkasime jälle üle mõtlema, kuid siis peatusime
pidasime aru ja leidsime ka viimase punkti edukalt.
Puutevaba
punkti võtmisega olid erinevaid tundeid -
ratta pealt kihutades oli küll mugav käsi ainult välja sirutada ja juba
oli punkt fikseeritud, aga sa pidid kindel olema, et see meie raja punkt on. Me
leidsime palju teiste punkte ja siis igaks juhuks sai käsi selja taha pandud,
sest hirm oli, et järsku hakkab piiksuma. Ja vahetusala registreeris ta nii sisse
kui välja minnes, sa ei saanud seda vältidagi.
Kokku
kestis meie seikluslik orienteerumine kanuu, ratastega ja jala koos
lisaülesannetega meie jaoks 5 tundi ja peaaegu 30 km sai läbitud. Jäime ise
väga rahule - leidsime kõik punktid, ilm
oli kuiv ja ilus, maastik paras pähkel, meeskonnatöö - ja vaim oli väga hea ja me saime kogu
protsessist toredad mälestused. Olen hästi tänulik, et ikka on inimesi, kes
minu unistustega ja tegemistega kaasa lähevad.
Me oleme võimelised suurteks tegemisteks, me
peame ainult selle teekonna ette võtma. Avasta ennast ja Eestimaad seigeldes!
No comments:
Post a Comment