Juuli 145 km ja MyFitness Madness Race

Juuli treeningud on läbi. Kokku tuli 145 jooksukilomeetrit (17 jooksu), 10 matkakilomeetrit (2 matka), 16 kilomeetrit rattaga ja 2 võistlust.

Kui jooksust ümber Pühajärve olen juba kirjutanud, siis teine võistlus oli üsna hiljuti juuli lõpus, nii et mul veel sinikad ja kriimudki alles. Tegemist oli MyFitnessi Madness Race´ga, mis leidis aset Keila Terviseradadel ja oli takistusjooks. Jooksin pikemal distantsil ehk 2 X 4 km ringi, millel oli siis vaja ületada 2 X 23 takistust. 

Ilm oli äärmiselt kuum ja sisetunne polnud kuigi hea kui kohale jõudsime. Olen juulis jooksnud nii hommikul, keskpäeval kui ka õhtul ja tean, et lõunane aeg on kõige kurnavam selle troopikaga kehale, kuid enamik võistlusi algab just siis kui päike kõige kõrgemal. Kui muidu jooksen lühikeste pükste ja maikaga  (aitähh Reeboki outlet), siis võistlusele panin üle põlve püksid, et säästa oma jalgu suuremate kriimude eest, aga millega muidugi oli palav. Enne starti käisime suurema osa rajast läbi, mis ühest küljest oli ettevalmistav ja valgustav, kuid teisest küljest juba väsitas, sest proovisin ka mõningaid takistusi.

Start algas koti hüpetega ja edasi ootas juba seina vallutamine ja sealt edasi liivakottide tassimine, üle konteineri ja nõlvast ronimine, rehvid igas variandis, mudas roomamine, okastraat, liulaskmine, tasakaal, võrk jne. Mõlemal ringil jäi mul tegemata 2 takistust – köiest ronimine ja Red Bulli sein. Siis kui kehalises kasvatuses  gümnaasiumis köie ronimine oli – oli Helku vabastatud. Vaat kus nüüd see peaaegu 20 aastat hiljem tagumikust hammustas, aga seda on võimalik õnneks nüüd ka õppida. Seinu oli mitmeid -esimesest sain esimesel ringil üle tänu võõraste helde abiga ja teisel ringil Tarmo abiga, teisest seinast sain mõlemal korral tormijooksuga ise üles, siis kolmas ei olnud nii kumer ning oli teistest kõrgem ja jäi vallutamata. Karistuseks sain liivakotte tassida, mis ei olnud sugugi kehva variant. Kui korraldajate kiituseks saab öelda, et rajal oli piisavalt vabatahtlikke, kes olid abiks juhendama takistuste läbimist ning olid ka rajatähiste ja ergutuskoori eest, siis kuumal lõõskaval ja tolmusel rajal oli kindlasti vähe juua. Joogipunktis oli suur konteiner, kus voolas vesi väga kiiresti välja ja teisel ringil oli vesi otsas. Õnneks Tarmo, kes oli juba lõpetanud saatis mind veidi ning oli ka joogipudeli endaga kaasa võtnud. Hiljem raja lõpu poole ilmus välja ka meeldiv piiga veevoolikuga, kelle käest sai ka karastav lonks võetud, kuid finishisse jõudes oli lubatud jook ka sealt otsas.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et võistlus oli põnev, sest mitmeid takistusi läbisin esmakordselt ning osade takistuste raskusaste pani ikka südame värisema ja  pingutama. Kuum ilm lisaks ja võin julgelt öelda, et see oli seni mu raskeim takistusjooks ja kuigi rajal kirusin end, et pikale distantsile olin läinud, siis praegu on uhke tunne, et lõpetasin. Siiski jäi kriipima joogivee organiseerimine. Tundsin ka, et paljud takistused oleksid pidanud olema kindlamini kokkupandud, aga võib-olla olen ma Meie Liigume sarja võistlustega  ära hellitatud. Kindlasti on meeleolukam läbida koos seltskonnaga, nii et sõbrad hakake ometi ka takistusjooksudega tegelema, vajan kaaslasi.

Homme ootab mind ees uus takistusjooks -  Tartu Ekstreemjooks. Eks tuleb lihtsalt peale lennata. Kuidagi see hooaeg on kujunenud nii et paljud võistlused on OCR, kuid vastavat treeningut praegu mul ei ole ja see annab tunda. Treenin ju maratoniks, mis on hoopis midagi muud. Järgmine aasta pean väga hästi läbi mõtlema, missugustel võistlustel osalen ja kombineerima treeninguid. 

Kuu aega on jäänud maratonini, nii et augustis tuleb tuld veel anda -  loodan, et saavutan läbimiseks piisava vormi. Juulis vaevlesin vahepeal kahtlustes, kuid palju tööd on ära tehtud ja palju tööd on veel ees, nii et kuigi see suvi on põud, peaks ju mingid seemned ikka vilju kandma.
https://www.instagram.com/helkudoingsport/