Finally the tables are starting to turn. Talkin' bout a revolution.

mul on ikka käekotis alati kaasas märkmik, kus mul plaanid oktoobrini juba valmis. tänu sellele juhtub nii mõndagi head ja kasulikku mu elus, kuid vahel õnneks juhtub ka nii et elu ise astub uksest sisse ja tõmbab  kaasa ootamatustesse.
just nii juhtus ka pühapäeval, kui avastasin, et olen astunud appi asendama  ja seisan seetõttu seiklusspordiürituse xdreami (www.xdream.ee) tallinna etapi stardikoridoris. muljusin veidi külmunud sõrmeotsi vastu ratast ja mõtlesin, et oleks pidanud veel korra wc -sse minema. kuid minutid hiljem  sõitsin juba mööda pärnu mnt -ed suures kolonnis vastu 4, 5 tunnisele ja 40 kilomeetrisele vaheldusrikkale retkele.
tarmo on juba mitmeid kordi oma meeskonnaga sellest sarjast osa võtnud ja olen minagi vahel kaasa erinevatesse eestimaa nurkadesse sõitnud, et pöidlaid hoida ja  midagi läbi kaamerasilma jäädvustada. kuid mul polnud usku, et oleksin võimeline ise pidama vastu. kuidas sa aina lähed edasi ja edasi ja edasi ja edasi? ja rada pole lipukestega märgistatud, vaid pead ise tee leidma kaarti lugedes...kõlas ulmeliselt.
see kaardi osa on siiani ulmeline, selles osas minust kasu polnud, kuid vastu ma siiski pidasin.
huvitav on märkida, et vahemaad punktide vahel, mida leidma pidime läbisime kas rattaga, kanuuga või  joostes, siis viimane, millega ma kõige rohkem tegelen - oli kõige raskem. rikkusin mitu korda oma peamist reeglit - ära hakka kõndima, vaid jookse vaikselt edasi. kuskil keskel kui mind hommikuses külmas selga topitud riided päevases soojuses tapma hakkasid ja päris lõpus kui olin väsinud, aga finish juba paistis, siis tegin päris mitu kõnnak - jooks - kõnnak - jooks. ei ole selle üle uhke.
aeglustasin kõvasti vahepeal teisi. kuid  arvan, et eks nad olid sellega arvestanud, et ma pole veel nii treenitud kui nemad. mina ise oma peas hakkasin hetkeks põdema. kaotasin korraks keskendumise. õnneks siiski olen õppinud taastuma ja end koguma ja nii sa edasi liigudki lõpuks.
mulle enim meeldis kanuuga sõitmine raku järvel, sest ma polnud seda enne teinud. meeldis rattaga ringi sõitmine. mulle meeldiks üldse  rohkem looduses rattaga sõita. tunnen iga suvi, et seda jääb liiga väheks. mulle meeldis suu ammuli vaadata kuidas tarmo ja tuuli kaarti lugesid ja me jõudsimegi iga kord õigesse kohta. see tekitas kõhus liblikaid, elevust, põnevust. mulle meeldis kuidas tarmo kanuus nalja tegi, et näed  su kardiosaalis sõudmisest on nüüd kasu kah ja kuidas me ei osanud aimatagi veel siis, et rajameister oli lasknud tassida vabaduse väljakule portsu sõudeergomeetreid, millel kõik pidid enne lõppu veel kilomeetri pingutama. nii et oli jah kasu külma ilma treeningust.mulle meeldis, et tarmo kutsus mind asendama. mulle isegi meeldis palju kära foorumis tekitanud kõrguses kitsal poomil kõnd finishi nupuni. arvati, et see ikka oli ohtlik, kuigi kukkumine oleks õhkpadjal olnud. ei olnud ohtlik võin öelda.
palju ohtlikum tundus mulle suure sileda rändrahnu otsa ronimine oma libedate ja vanunud jalanõudega. sealt alla tulemisega sattusin ka etappi kokkuvõtvasse videolõiku, sest ma ei julgenudki sealt alla hüpata. tarmo ja üks mees aitasid mu seal kuidagi alla. jama tunne tekkis siis ka kui hilise kevade tõttu üks tee oli jäise porivee all ja ma pidin sealt kaks korda põlvini läbi sumpama ja mu spordisokid võtsid umbes kolm kilo juurde.
aga samas mulle meeldib olla pärast igat võistlust higine, punane, veidi räämas ja valusaid lihaseid omada- tähendab, et ma ikka olen pingutanud ka, andnud endast kõik. igatahes  mõistan nüüd hästi miks sellest üritusest võetakse osa ja kindlasti loodan isegi tulevikus sattuda veel samalaadsele võistlusele.
loodan siiski et järgmiseks etapiks on tarmo meeskonna kaaslane haigusest tervenenud, et nad saaksid ka ikka anda endast kõik ja sügiseks saavutada hea tulemuse. mina juba võitsin selle ootamatu võistlushooaja avalöögiga. lähen vastu suvele teadmisega, et olen õigel teel. nüüd on vaja vaid tööd edasi teha.
näiteks rohkem maastikul joosta. mäest üles. tõsta põlve. jälgida oma keha liikumist. jooksusammu. vabastada oma puusad. mõelda oma tegevuse üle. teha  plaan ja siis minna seda jooksma. tugevdada selja-kõhu - ja tuharalihaseid. parandada oma kehahoiakut.
kõike seda rääkis meile ka eile  füsioterapeut. kuulasime loengut kehalisest tasakaalust jooksmisel ja selle seos ülekoormusvigastustega. igakord  on ikka midagi uut ja huvitavat. igal traumal on väga konkreetne põhjus, mida on võimalik kõrvaldada. vaatasimegi eile videolt jooksjaid aegluubis, kus sa näed väga täpselt ära kas see inimene hoiab varbaid liiga üleval, on tal käed valesti, jalg viltu, põlv lukus jne ja kui sa kaua aega jätkad oma jooksmisi nii, siis sealt hakkavadki hädad tulema. pärast kõike seda kuuldut ma saan väga hästi aru miks mul pikka maad joostes parem puus tundma hakkab. joosta rohkem sirgjooneliselt, kallutada end ette hüppeliigesest, jälgida sammupikkust, käed liiguvad külgetel, käte rütm tahapoole, jalg maandub maha jalalaba keskosaga, mitte kanna ega pöiaga jne. kõlab palju, kuid ma arvan, et hea jooksutehnika on saavutatav. hea oli vähemalt teada saada, et ka sportlastel pole kõigil ideaalne jooksutehnika.

panen siia ka xdreami video aadressi
https://www.youtube.com/watch?v=ddCjAV20o4I&list=UU1juvqHvAFj99CvVhshLgtg&index=1