Tehvandi Mäejooks 21.04.2018

Reede õhtul sai suund võetud Otepää suunas, et laupäeval kogu perega osaleda Tehvandi Mäejooksul, mis on Eesti Ekstreemjooksu karikasarja avavõistlus. Tulemas on veel Saku, Tõrva, Viljandi ja Tartu etapid. Kuidas mujal osaleda õnnestub näitab aeg.

Igatahes reedel saabusime Tehvandi Spordikeskuse hotelli, mida julgen kindlalt soovitada -  avar, vaikne, kena, puhas ja väga meeldiva hommikusöögivaliku ja teenindusega. Õhtul käisime natuke sörkimas -  ronisin korra Tehvandi suusahüppemäe maandumisnõlvast ülesse ja harjutasin, kuidas oleks parim joosta alla mäge.

Viimane oskus kulus marjaks järgmisel päeval ära, sest kui reklaamist ja blogidest jääb mulje, et selle jooksu peamine ekstreemsus on 110 m üles finishisse jõudmine Tehvandi suusahüppe maandumisnõlvast abiks võrgud, mis seda ala katavad, siis tegelikuks mäejooksuks ja ekstreemjooksuks teevad selle jooksu hoopiski  Tehvandi spordikeskuse territooriumi asfaltkattega aina üles- alla kulgevad rajad. Etteruttavalt mainin siin, et Endomondo näitas pärast, et 11 km peale tuli 560 m tõuse. Siin võib peituda tõde. 

Esimesed 1-3 km ma olin kindel, et ma ei jää ellu  ja kerge ärevushoog tabas mind jälgides, kuidas teised osalejad üsna kiirelt silmist kaovad. Samuti olin hämmastunud, kust sellised vonklevad tõusud ja langused välja on võlutud ja kas tõesti neil polegi lõppu. 4-8 km sain aru, et jään kindlasti ellu, tõusudel ja langustel ei tule kindlasti lõppu ja ma ei saa end võrrelda teistega ega mõelda teistele. Hakkasin tegelema oma jooksutehnikaga -  eelkõige jälgisin hingamist, rahulikult, sügavalt, taastavalt. Päris edukalt rühkisin tõusudest üles kanda maha panemata ja laskudes püüdsin keha lõdvaks lasta, mitte end väga pidurdada, sammu pikemaks saada, samas mitte uperkuuti lennata. Kui oli raske hetk, siis mu mantraks oli -  jooksusamm, jooksusamm, liigu, sa oled siin ja osaled. Ja naeratus. Pärast 8 km tundsin, et olen leidnud hea rütmi ja keha saab juba päris hästi aru, mida ta tegema peab ja lõpuks oli aega nautida seda, et liigun, osalen jooksul, kuhu olin tahtnud tulla ja kella vaadates ja kiiret matemaatikat tehes teadsin juba, et jään ka oma ajaga rahule. Suusanõlvast üles ronimine läks päris hästi -  küll paari peatushetkega, kuid paremini kui  eelmisel õhtul proovides. Veidi oli libe, kuid Tarmo ja Kaur ergutasid mäenõlval ning see aitas kõvasti kaasa. Tippu jõudes ja osalejamedali kaela saades võtsin hetke - istusin maha ja nautisin korraks vaadet. Eneseületuse ja eesmärkide saavutamise harjal oli see vaade päris ilus.

Minu tõusuaeg oli 5. 36 ja kui sinna juurde lisada 11 km, siis tuli ajaks 1. 23.22. Arvestades raja raskusastet, minu olematuid mäkkejooksude treeninguid ja ilma, siis olen super õnnelik ja rahul sellega.

Ilmast rääkides -  siis võistluse ajal oli äärmiselt tugev ja külm tuul. Mul olid lühikesed püksid ja lühikeste käistega pluus ja tuulejakk. Vaadates teisi startiminejaid, kes olid üsna paksult riides ja külmast ühelt jalalt teisele hüpates vaagisin pikalt kas võtta tuulejakk ära -  viimasel hetkel võtsin ja hea oli  -  kuidas kellelgi, minul tõuseb kehatemperatuur ikka väga palju aktiivse tegevuse ajal ja palavus aeglustab mind – niisiis parim otsus üldse -  jooksu ajal oli mul väga hea olla oma lühikeste riietega. Hiljem autasustamist oodates ja vaadates sain  tuulejaki ja jope selga aga jalad jäid paljaks ja siis küll 40 minutiga muutusid mu jalad külmast siniseks ja hambad hakkasid plagisema. Autasustamist tasus oodata, sest Kaur sai oma vanuseklassis 3. koha ning sai ka poodiumile.

 Tarmol oli oma vanuseklassi 4. koht ja üldarvestuses 10. koht. Uhke tunne! Tegelikult meie kõigi üle uhke tunne -  meil kõigil olid omad eesmärgid ja lähtuvalt nendest saavutasime kõik midagi.

Pikka taastumist lubada ei saanud -  täna oli tööpäev, kuid kuum dušš ja 20 min pikutamist massaazitoolis aitasid pinget säärelihastes vähendada eile õhtul. Täna plaanin rullimist, 5 km taastavat jooksu ja magamist ning õppimist. Esmaspäevast treeningplaaniga edasi.  

Väga hea tunne on täna -  hooaja esimene võistlus selja taga ja see annab eneseusku, et kui oma treeningplaaniga edasi rühin, siis tuleb sellest üks väga hea hooaeg. Ja kindlasti kinnistub  fakt, et mulle sobivad maastiku – ja takistusjooksud -  mul ei ole võib-olla kiirust, tugevust, koordinatsiooni ja ideaalset kehakaalu, aga mul on võime  teha tööd, mul on meelekindlust ja jonni ning võin olla järeleandmatu. Ka need võivad anded olla.

Jookse sina ka see suvi!

https://www.instagram.com/helkudoingsport/ 

http://meieliigume.ee/